17-12-2011, 12:41 PM
Sovhoosi,kus remonditöökoja juhatajana töötasin osteti geoloogidelt ZIL-131 -selline kolmesillaveoga krokodill,mis tuli töökojas ümber ehitada metsaveoautoks.Fiskars tõstuk pidi ka kohe,kohe saabuma.Kuigi üle 10.aasta vana,oli masina seisukord päris hea,sest enamus oma eluteest seisis see paigal ning puuris auke maakerasse.Mahakantud Kolhiida poolhaagis OdAZ sai rängalt tugevamaks keevitatud,sellele tugevamad LAZ-bussi kummid pandud ning sadulaga ZIL-le selga istutatud.
Nende tööde käigus haistsin head teenimise võimalust tulevikus ja kirjutasin avalduse,et palun vabastada töökojajuhataja ametist ja üle viia autojuhiks sellesamusele ZIL-le.Olgu mainitud,et töökojajuhataja palk oli 140 rubla,mille võis tõstukiga metsaveoautol haltuurat tehes teenida paari päevaga.
Tagasilöök saabus siis,kui selgus,et lubatud tõstukit ei tulegi.Metsa sai muidugi tasapisi veetud,kuid sel moel,et autokraana sõitis sabas.Niiviisi ähvardas nälg uksele koputada ning tuli midagi välja mõelda.Kombineerisin poolhaagisele täiendavalt kaheteljelise kutsika sappa,et piisavalt korralikke koormaid vedada.Tasapisi leidsin otsad,et näiteks paberipuu Tallinna ja silikaattellis tagasikoormaks.Kui tavaliselt ZIL-d tõid 4-5 alusetäit silikaate,siis minu krokudillirong oli võimeline 12 alust korraga ära tooma.Maksti tonnkilomeetrite eest ja kuigi oli võimalik vaid koorem või paremal juhul kaks nädalas teha kujunes teenistus paremaks töökojajuhataja omast.Vähetähtis polnud ka see,et kokkuhoitud bensiiniga sõitsid prekonna kaks autot ning seda jätkus sõpradele müügikski.Mäletamist mööda oli selle auto kütuse kulunorm üle 40 l/100km + 2l iga 100.tonnkilomeetri eest,aga tonnkilomeetreid tuli ühe Tallinnareisi kohta vähemalt 20 000.Tõsi,ega sellise 20.kuni 25.tonnise koormaga ZIL eriti kiiresti edasi ei liikunud,kuid välja aitasid käiguaeglusi ja kolmesillavedu.
Tallinnast tagasiteel sai tavaliselt Võhmasse sisse pööratud.Võhma oli tollel ajal nagu oaas kõrbes.Kui mujal ilutsesid toidupoodide riiulitel vaid merekapsa konservid,siis Võhma poes oli vähemalt keeduvorst pidevalt letis.Mõnikord õnnestus mõne lihakombinaadi töölise poolt virutatud suitsuvorstigi althõlma osta.
Kui ühe järjekordse varustusreisi ajal üle tee parklasse auto poole astusin,näpus latt vorsti ja kaks pudelit õlut "Kuldne oder",ootas mind ees kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tomson."Kuriteo" akt sai üsna karm - marshruudilt kõrvalekaldumine,tööajal poodlemine ja mis kõige hullem,õlle ehk alkohoolse joogi ostmine tööajal.Kusjuures "alkohoolne jook"oli akti kirjutatud suurte rasvaste tähtedega,sest äsja oli välja tulnud NSVL alkoholi vastu võitlemise seadus ning lõunapoolsetes liiduvabariikides käis hoogne viinamarjaistanduste maharaiumine.
Koduteel mõtlesin,kuidas sandist olukorrast enmvähem puhtalt välja tulla. Läksin siis majandi raamatupidamisse avaldusega lubada autot 3km ulatuses isiklikuks otstarbeks kasutada,maksin kassase selle eest paar rubla,ning järgmiste reiside käigus põikasin nagu õige mees alati Võhmasse sisse.Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.
Nende tööde käigus haistsin head teenimise võimalust tulevikus ja kirjutasin avalduse,et palun vabastada töökojajuhataja ametist ja üle viia autojuhiks sellesamusele ZIL-le.Olgu mainitud,et töökojajuhataja palk oli 140 rubla,mille võis tõstukiga metsaveoautol haltuurat tehes teenida paari päevaga.
Tagasilöök saabus siis,kui selgus,et lubatud tõstukit ei tulegi.Metsa sai muidugi tasapisi veetud,kuid sel moel,et autokraana sõitis sabas.Niiviisi ähvardas nälg uksele koputada ning tuli midagi välja mõelda.Kombineerisin poolhaagisele täiendavalt kaheteljelise kutsika sappa,et piisavalt korralikke koormaid vedada.Tasapisi leidsin otsad,et näiteks paberipuu Tallinna ja silikaattellis tagasikoormaks.Kui tavaliselt ZIL-d tõid 4-5 alusetäit silikaate,siis minu krokudillirong oli võimeline 12 alust korraga ära tooma.Maksti tonnkilomeetrite eest ja kuigi oli võimalik vaid koorem või paremal juhul kaks nädalas teha kujunes teenistus paremaks töökojajuhataja omast.Vähetähtis polnud ka see,et kokkuhoitud bensiiniga sõitsid prekonna kaks autot ning seda jätkus sõpradele müügikski.Mäletamist mööda oli selle auto kütuse kulunorm üle 40 l/100km + 2l iga 100.tonnkilomeetri eest,aga tonnkilomeetreid tuli ühe Tallinnareisi kohta vähemalt 20 000.Tõsi,ega sellise 20.kuni 25.tonnise koormaga ZIL eriti kiiresti edasi ei liikunud,kuid välja aitasid käiguaeglusi ja kolmesillavedu.
Tallinnast tagasiteel sai tavaliselt Võhmasse sisse pööratud.Võhma oli tollel ajal nagu oaas kõrbes.Kui mujal ilutsesid toidupoodide riiulitel vaid merekapsa konservid,siis Võhma poes oli vähemalt keeduvorst pidevalt letis.Mõnikord õnnestus mõne lihakombinaadi töölise poolt virutatud suitsuvorstigi althõlma osta.
Kui ühe järjekordse varustusreisi ajal üle tee parklasse auto poole astusin,näpus latt vorsti ja kaks pudelit õlut "Kuldne oder",ootas mind ees kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tomson."Kuriteo" akt sai üsna karm - marshruudilt kõrvalekaldumine,tööajal poodlemine ja mis kõige hullem,õlle ehk alkohoolse joogi ostmine tööajal.Kusjuures "alkohoolne jook"oli akti kirjutatud suurte rasvaste tähtedega,sest äsja oli välja tulnud NSVL alkoholi vastu võitlemise seadus ning lõunapoolsetes liiduvabariikides käis hoogne viinamarjaistanduste maharaiumine.
Koduteel mõtlesin,kuidas sandist olukorrast enmvähem puhtalt välja tulla. Läksin siis majandi raamatupidamisse avaldusega lubada autot 3km ulatuses isiklikuks otstarbeks kasutada,maksin kassase selle eest paar rubla,ning järgmiste reiside käigus põikasin nagu õige mees alati Võhmasse sisse.Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.