[Kihutaja]

Tervist!Kaheksakümnendate keskel eelmisel sajandil juhtus selline lugu.Kuna töötasin Tartus ehitusorganisatsioonis varustajana,oli pikendatud kabiiniga gaz-53 koos ühesillalise järelhaakega minu kasutada.Auto juhtimise eest sain 110 rubla palgale lisaks.Nädalas korra ikka olin Tallinnas kauba järel.Kaup koos asusin õhtu eel tagasiteele.Kuna kaupa korjasid üle linna mitmest laost siis iga ladu väljastas kauba kohta saatelehed kolmes eksemplaris.Päeva lõpus võis olla saatelehti üle paarikümne.Tavaliselt nii oligi.Oli aprilli algus ja ilm kuramus sula ning tee üsna lopane.Sommerlingi bensiinijaama juures võmm ees ja pidas kinni.Oli teine nooremleitnandi auastmes ja kroomikud läikisid kalifeede peal.Kena vaadata kohe.Nooruke teine,ilmselt äsja kooli lõpetanu.Jooksis kohe juurde ja nõudis peale esitlemist dokumendid enda kätte.Toon oli selline üleolev ja hakkas kohe vastu.Andsin siis kõik koorma saatelehed ja teekonna lehe ka tema kätte.Vaene mehike tuhlas saatelehtedes ja ilmselt ei saanud millesti aru. Oma silm on kuningas ja nii ta tahtiski kasti kiigata.Tõmbasin presendi ääre lahti ja mul oli tehtud vinklist kasti esiääre külge selline aste,et lihtsam kasti ronida.Vaesekesel libises kroomik selle lopaga ja ilmselt sai haiget ka.Aga jäi püsti.Kasti sisu jäigi nägemeta.Käratas siis hirmsa häälega,et miks nii palju saatelehti?Mina küsisin vastu, et kuda sa miilitsaks said et sedagi ei tea?Siis oli vist tal mõõt täis.Ta lausa röögatas estakaadi peale,kuna see oli seal olemas.Teadsin et masin on korras ja norida pole suurt midagi.Ta tahtis näha kas spido tross on plommitud.Ma veel õpetasin eest poolt et vasakult näeb paremini.Selle peale käratati,et tean ise ka.Aga loppa tilkus igalt poolt ja kui ta alt välja tuli,polnud välimus mitte kiita.Ilmselt oli süda nii täis, et ei osanud midagi öelda.Surus selle paberipaki mulle pihku ja sülitas.Nii ta vaikides eemale astus.Mina tossutasin vaikselt kodu poole ja pidasin peenikest naeru.Vot nii.