20-12-2011, 13:41 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 25-04-2022, 22:36 PM ja muutjaks oli Mister X.)
Need nõukogudeaegsed pajatused on alati huvitavad lugeda. Pealtnäha küll väikesed asjad, ent aja kulg on armutu ja millalgi kaovad meie keskelt viimased reaalsed jutustajad. Siis võime tugineda vaid kirjapandule. Ise proovisin juba poisikesena üht-teist meelde jätta 1924. aastal sündinud vanaonu jutustusest, kes oli elupõline sohver ning suri aastal 2000, kui mina olin vaid 12. Paljut tahaks praegu üle küsida või täpsustada, ent vastamas pole enam kedagi...
Läänemaal Varba vallas elanud noore talumehe tee viis Siberisse kohe pärast II maailmasõda, kuna ta otsustas kõrvale hoida ajateenistusest Punaarmees. Sama tegi ta sakslaste ajal, ehkki see võim osutus lühikeseks. Universaalne paragrahv 58 (kontrrevolutsiooniline tegevus) kohandati tribunali poolt 10 aastaks. Sihtkohaks sai Komi ANSV Krasnojarksi krai Norillag. Töö kivisöekaevanduses oli vangi jaoks ebainimlik (ameerika lend-lease konserve nähti harva, reaalsuseks oli heeringapeade otsimine ohvitseride baraki prügilast), kuid lõpuks hakati maksma ka mingit rahapalka ja normiületajatele arvestati üks vangistuspäev kahena. Vaev viis tahtejõulise maapoisi 1952. aastal vabadusse.
Pärast vabanemist töötas vanaonu Pärnu remontkontoris laadijana. Ehkki haridust oli tal kõigest 4 klassi, aitas tahtejõud ta sohvrikutseni. Esimeseks autoks anti talle vist veel sõjaaegne ZIS 5. Mäletamist mööda oli see puuküttega - ahi kabiini taga ja klotsid kastis. Kiirust suurt üle 50 ei võtnud, 60 tähendas juba kihutamist. 53. aasta algul astus nimikangelane uude seisusesse, seekord abielumeheks. Parema töökoha otsingud viisid seda Tartusse, kus ootas koht ETKVLi Ehitusvalitsuse Tartu jaoskonna autojuhina. Esimese Pärnu-perioodi lõpust meenub vanaonu jutustus sellest, kuidas ta ühel pimedal ööl andis oma ZIS 5 Tallinna peakontori bilanssi. Toimus ehitusorganisatsioonide restruktureerimine ning amortiseerunud masinal polnud enam pikka iga.
Tartust käis vanaonu rongiga Tallinna kaubajaamas uue "suksu" (muide, kõiki oma autosid nimetas ta hellitavalt Mirdideks) järel. Seal seisis hunnik ZIS 150 baasil isekallutajaid (ZIS-MMZ-585) ja viimase otsa GAZ 67-d ehk "villiseid". Temaga kaasas olnud Tartu-pargi direktor kutsus vanaonu küll villise peale tema isiklikuks sohvriks, aga viimane eelistas siiski suuremaid liikureid. Kallurite juures läinud meestel tunglemiseks ja nii jäi talle isend, mille mootoriblokil ilutsenud väike roostetäpp. Muidu oli masin korras ja pärast ZIS 5 tundus 150 lausa tehnikaimena - metallist kabiin, salongiküte ning hüdraulikal toimiv kast. Juhitavuski teine tera. Andnud niimoodi sõita, et kui Tartust hommikul Elva kaudu tulema hakkasid, jõudsid pärastlõunaks Varblasse. Suuremad pühad veedeti naisega mehe sünnikodus.
Vanaonu mälestusi võiks kirjutada teinekordki, ent praegu lõpetan. Jutt kisub pikaks.
Läänemaal Varba vallas elanud noore talumehe tee viis Siberisse kohe pärast II maailmasõda, kuna ta otsustas kõrvale hoida ajateenistusest Punaarmees. Sama tegi ta sakslaste ajal, ehkki see võim osutus lühikeseks. Universaalne paragrahv 58 (kontrrevolutsiooniline tegevus) kohandati tribunali poolt 10 aastaks. Sihtkohaks sai Komi ANSV Krasnojarksi krai Norillag. Töö kivisöekaevanduses oli vangi jaoks ebainimlik (ameerika lend-lease konserve nähti harva, reaalsuseks oli heeringapeade otsimine ohvitseride baraki prügilast), kuid lõpuks hakati maksma ka mingit rahapalka ja normiületajatele arvestati üks vangistuspäev kahena. Vaev viis tahtejõulise maapoisi 1952. aastal vabadusse.
Pärast vabanemist töötas vanaonu Pärnu remontkontoris laadijana. Ehkki haridust oli tal kõigest 4 klassi, aitas tahtejõud ta sohvrikutseni. Esimeseks autoks anti talle vist veel sõjaaegne ZIS 5. Mäletamist mööda oli see puuküttega - ahi kabiini taga ja klotsid kastis. Kiirust suurt üle 50 ei võtnud, 60 tähendas juba kihutamist. 53. aasta algul astus nimikangelane uude seisusesse, seekord abielumeheks. Parema töökoha otsingud viisid seda Tartusse, kus ootas koht ETKVLi Ehitusvalitsuse Tartu jaoskonna autojuhina. Esimese Pärnu-perioodi lõpust meenub vanaonu jutustus sellest, kuidas ta ühel pimedal ööl andis oma ZIS 5 Tallinna peakontori bilanssi. Toimus ehitusorganisatsioonide restruktureerimine ning amortiseerunud masinal polnud enam pikka iga.
Tartust käis vanaonu rongiga Tallinna kaubajaamas uue "suksu" (muide, kõiki oma autosid nimetas ta hellitavalt Mirdideks) järel. Seal seisis hunnik ZIS 150 baasil isekallutajaid (ZIS-MMZ-585) ja viimase otsa GAZ 67-d ehk "villiseid". Temaga kaasas olnud Tartu-pargi direktor kutsus vanaonu küll villise peale tema isiklikuks sohvriks, aga viimane eelistas siiski suuremaid liikureid. Kallurite juures läinud meestel tunglemiseks ja nii jäi talle isend, mille mootoriblokil ilutsenud väike roostetäpp. Muidu oli masin korras ja pärast ZIS 5 tundus 150 lausa tehnikaimena - metallist kabiin, salongiküte ning hüdraulikal toimiv kast. Juhitavuski teine tera. Andnud niimoodi sõita, et kui Tartust hommikul Elva kaudu tulema hakkasid, jõudsid pärastlõunaks Varblasse. Suuremad pühad veedeti naisega mehe sünnikodus.
Vanaonu mälestusi võiks kirjutada teinekordki, ent praegu lõpetan. Jutt kisub pikaks.