21-12-2011, 09:14 AM
Jutte tuleb nagu Vändrast saelaudu.Proovin siis oma Saranski loo järje ka siia vahele ära mahutada.
Mordva ANSV pealinn Saransk on umbes Tartu suurune ja vähemalt tol ajal oli seal üksainus gostilnitsa,kus vabu kohti loomulikult ei olnud.Ei aidanud kümnerublase liputamine ega lubadus hea kingitus tuua - tädi jäi endale kindlaks ja leebus alles siis,kui meil õnnestus kõrvalistele pilkudele nähtamatult vana tallinn üle leti sokutada.Lubas midagi välja mõelda ja käskis õhtul 10 min.enne kaheksat tagasi tulla.Seniks suundusime restorani,et üle mitme päeva korralikult süüa ja tuvusime seal neljaliikmelise grusiinide seltskonnaga,kes samamoodi olid autode järele tulnud.Saime teada,et mägede pojad olid eile saabunud,igamees 500 rubla maksnud ja juba homme pidid oma kallurid kätte saama.Siis aga tuli sanitaartund ja meid kupatati välja.Broneerisime õhtuks 6-se laua ja lubasime peale kaheksat uuesti kokku saada.
Kokkulepitud ajal tassisime adminnitädile pool seaperset ja veel ühe vanalinna.Saimegi toa LUX,mis tähendas seda,et selles oli pott ja vann,samal ajal kui tavanumbrite kliendid pidid kusemas,pesemas käima koridori lõpus paiknevas peldikus.Hinnavahe oli suur,sest kui öö tavanumbris maksis 1.80,siis LUX oli 3.50.
Õhtu restoranis möödus tormiliselt.Olime kaasa võtnud paar vanalinna,mida siis laudlina varjus ka grusiinidele kohvitassidesse valasime.Saime teada,kuidas kohtuda Niina Petrovnaga,kelle abil saab auto kättesaamist kiirendada.Orkester mängis pidevalt suliko tüüpi lugusid,sest mägede pojad lippasid iga loo järel viiekas näpus poodiumi juurde.Üritasime meiegi koos nendega gruusiapäraseid meestetantse tantsida,kuid väsimus võttis peagi võimust ja vajusime toas raskesse unne,millest ärkasime alles järgmise päeva lõunaks.
Niina Petrovna oli kena jutukas naisterahvas ja peale seda,kui olime talle koju toimetanud kolm vanalinna ning järelejäänud osa seapoolikust,oli meil väravaluba näpus.Tehases ajasid grusiinid prasjagu omi autosid käima ja pärisid,et palju meie maksime,et nii kähku sisse saime.Valetasime,et 1000,mispeale nad porisesid,et olete kuradi kapitalistid.Auto oli kätte saanud ka Kolja Kohtla -Järve komunaalettevõtete kombinaadist,kuid tema olla pidanud selleks kolm päeva värvitsehhis töötama.Kolla oli varem sõitnud sibipüti peal ja talle lubatud uus kallur tingimusel,et selle ise tehasest ära toob.Kuna päev kaldus õhtusse,meile enam autot ei jätkunud,kuid see-eest saime targemaks,kuidas järgmisel päeval toimida.
Järgneb...
Mordva ANSV pealinn Saransk on umbes Tartu suurune ja vähemalt tol ajal oli seal üksainus gostilnitsa,kus vabu kohti loomulikult ei olnud.Ei aidanud kümnerublase liputamine ega lubadus hea kingitus tuua - tädi jäi endale kindlaks ja leebus alles siis,kui meil õnnestus kõrvalistele pilkudele nähtamatult vana tallinn üle leti sokutada.Lubas midagi välja mõelda ja käskis õhtul 10 min.enne kaheksat tagasi tulla.Seniks suundusime restorani,et üle mitme päeva korralikult süüa ja tuvusime seal neljaliikmelise grusiinide seltskonnaga,kes samamoodi olid autode järele tulnud.Saime teada,et mägede pojad olid eile saabunud,igamees 500 rubla maksnud ja juba homme pidid oma kallurid kätte saama.Siis aga tuli sanitaartund ja meid kupatati välja.Broneerisime õhtuks 6-se laua ja lubasime peale kaheksat uuesti kokku saada.
Kokkulepitud ajal tassisime adminnitädile pool seaperset ja veel ühe vanalinna.Saimegi toa LUX,mis tähendas seda,et selles oli pott ja vann,samal ajal kui tavanumbrite kliendid pidid kusemas,pesemas käima koridori lõpus paiknevas peldikus.Hinnavahe oli suur,sest kui öö tavanumbris maksis 1.80,siis LUX oli 3.50.
Õhtu restoranis möödus tormiliselt.Olime kaasa võtnud paar vanalinna,mida siis laudlina varjus ka grusiinidele kohvitassidesse valasime.Saime teada,kuidas kohtuda Niina Petrovnaga,kelle abil saab auto kättesaamist kiirendada.Orkester mängis pidevalt suliko tüüpi lugusid,sest mägede pojad lippasid iga loo järel viiekas näpus poodiumi juurde.Üritasime meiegi koos nendega gruusiapäraseid meestetantse tantsida,kuid väsimus võttis peagi võimust ja vajusime toas raskesse unne,millest ärkasime alles järgmise päeva lõunaks.
Niina Petrovna oli kena jutukas naisterahvas ja peale seda,kui olime talle koju toimetanud kolm vanalinna ning järelejäänud osa seapoolikust,oli meil väravaluba näpus.Tehases ajasid grusiinid prasjagu omi autosid käima ja pärisid,et palju meie maksime,et nii kähku sisse saime.Valetasime,et 1000,mispeale nad porisesid,et olete kuradi kapitalistid.Auto oli kätte saanud ka Kolja Kohtla -Järve komunaalettevõtete kombinaadist,kuid tema olla pidanud selleks kolm päeva värvitsehhis töötama.Kolla oli varem sõitnud sibipüti peal ja talle lubatud uus kallur tingimusel,et selle ise tehasest ära toob.Kuna päev kaldus õhtusse,meile enam autot ei jätkunud,kuid see-eest saime targemaks,kuidas järgmisel päeval toimida.
Järgneb...