[Vana7]

Järgmise päeva hommikul olime varakult tehaseväravas.Seal ootas meid ees kurva olemisega Kolja.Tema sai küll autoga eelmisel õhtul väravast välja,kuid kojusõidudokumendid jäid vormistamata,sest kontor oli juba tööpäeva lõpetanud.Sõitnud ta siis raudteejaama parkimisplatsile ja keeranud kabiinis magama.Hommikul ei liikunud aga auto enam paigalt,sest keegi oli öösel,kui tema õiglase und magas vaikselt kardaani ära virutanud.Kauples,et tooksime talle ükskõik mis hinna eest uue välja.
Eelmise päeva kogemustele toetudes võtsime kaasa kolmveerand ämbrit bensiini ja vanalinna.Vanalinn läks käiku selleks,et leida auto,mis oli teise turjal Gorkist siia toodud.Kuna gonsikud olid kaskadöörid võis vedav masin olla selle 400 km-ga tublisti ära hooratud.Tehasemehed oskasid paagi nii parasjagu tühjaks lüpsta,et omal jõul sõitis auto ilusasti laoplatsilt välja,kuid siis kustus.Kohe tekkisid abimehed,kes pakkusid bensiini hinnaga 3 rubla liiter või siis trossijuppi hinnaga 10 rubla.Meie valasime rõõmsalt kaasavõetud bensu paaki ja vabanenud ämbriga tassisime ka vee radikasse.Vastasel korral oleks pidanud riskima kuivalt pool kilti veevõtukohani sõita.Jäi veel Koljale kardaan sebida.
Mõningase otsimise peale leidsime tegelase,kes oli nõus 25-se eest kardaani tooma,selle juppideks võtma ja raami vahele oskuslikult ära peitma.Nagu selgus,kruvis ta selle laoplatsil rongile laadimist ootava auto alt.Põhjalikule kontrollimisele vaatamata saime väravast välja probleemideta,sest see kardaanipeitja oli ilmselt oma ala spets,kiiresti ja tõrgeteta vormistati kontoris paberid ning kojusõit võis alata.Kolja,kes meid oodates raudteejaamas autot valvas,et sellelt veel midagi pihta ei pandaks,oli meie saabudes ülimalt õnnelik,sest vahepeal oli mingi tüüp talle 100 rubla eest kardaani käinud pakkumas.
Huvitaval kombel oli Saranskis bensiini piiranguteta saada.Tankisime paagid,potsikud pilgeni täis ja Eestimaa poole ajama.Sõidurõõm ei kestnud kaua,sest mõni kilomeeter peale linnast väljajõudmist võttis see kurikuulus veoautode koormamise post meid rajalt.Kui sellega jäädi rahule,et meie 66 on tehnilise abi masin siis uus kallur saadeti linna tagasi koormat peale võtma.Linna piiril pöörasime uuesti otsad kodu poole,võtsime kallaja kolmnurgaga 66-le sappa,ja posti juures selgitasime,et mootor hakkas hirmsasti kolisema.Mattide saatel anti dokumendid tagasi ning jõululaupäeva õhtuks olime õnnelikult kodus.Ei ole teada,kuidas Koljal nende tegelastega asjaajamine läks ja millal tema koju jõudis.
Selle seikluste läbi toodud kalluri saatus ei olnud eriti roosiline.Järgmisel suvel,kui sellega märga silomassi veeti,lendas ta kallutamise ajal üle serva paari meetri sügavusse silotranzeesse,mille tulemusena raam väändus kaheksaks ning kabiin sai ka tugevasti kannatada.