23-12-2011, 13:43 PM
Käisin ka 1989 a. detsembris Saranskist GAZ-SAZ-i toomas. Natuke varem, kui vana7. Kuu alguse poole. Kahekesi, noored maapoisid nagu me olime. Ilmaelust põhimõtteliselt midagi ei teadnud, käed püksitaskus. Ainult bensiinitalongid ja pisut raha kaasas. Esmaspäeval rongiga Tallinnasse, edasi Moskvasse ja sealt paari tunni pärast väljuvale rongile, mis viis Saranskisse. Kolmapäeva hommikuks ilusti kohal. Ilma erilise vaevata leidsime tehase kontori üles. Võtsime järjekorra sisse ja hakkasime oma autot ootama. Üllatuseks oli palju eestlasi seal. Vene keel oli teisejärguline. Eredamalt meeles Saaremaa mehed. Nende kindel soov oli saada endale kandilise kabiiniga auto. Jutust selgus, et mitu õhtut asjapulkadega joodud ja surnud seakere ära jagatud, kuid ikka veel ei tea missugune kallutaja olema saab. Meie saime enda masina lõunapaiku kätte. Nemad jäid ootama. Meie ei teagi missugusega nad ära tulid.
Uut autot vastu võttes hea tunne sees.Ikkagi uus. Hakkame ust lukust lahti keerama-võti ei keera. Andsime auto üleandjale teada, et probleem. Tehti selgeks, et need on kindlalt selle massina võtmed ja kõik. Teisi pole ette nähtud. Muukisime ukse lahti. Õnneks süütelukku sobis võti paremini. Heameel oli, et auto Saranskisse ise sõitnud polnud vaid "kukil" toodud. Tanklasse sõidul hirmus bensiini hais kabiinis. Uurime- paak katki. Sõitsime reklamatsiooni, et laseme paagi ära vahetada. Kuri natsalnik ütles: "Kui tahate uut paaki ja täna veel ära sõita siis teete ise töö ära. Ja õues, sest töökoda autosid täis". Külma 20 kraadi ja hirmus tuul, vesi radikas. Tunked selga ja tegutsema. Mis viga uuel autol paaki vahetada. Kõik poldid mutrid keeratavad. Paak vahetatud ja teele. Enne bensiinijaama tunneme, et kabiinis puhub tuul. Parempoolsed uksetihendid kerest üsna kaugel. Toppisime uksevahe tunkedega kinni. Välja käisime vasakust uksest ja nii terve tee. Esimeses suuremas asulas otsisime üles telefoni keskjaama, et kodustele märku anda meie olemasolust. Kõne tellitud, ootame vastust. Mingil hetkel astuvad keskjaama sisse kaks vene miilitsat kurjad kui kuradid. Olime tuisus ja tormis auto parkla asemel parkinud keset muruplatsi. Peale meiepoolseid seletusi saime viiekaga hakkama. Kodustega räägitud sõidame edasi Venemaa avarustes. Igas bensiinijaamas, kus bensiini oli tankisime niipalju, kui limiit lubas. Mõnes lubati ka paak täis panna. Kunagi ei teadnud kas järgmises on bensiini või ei ole. Õnneks terve tee vältel bensiin meil otsa ei saanud. Mure tekkis õliga. Õli jaoks talonge ei olnud. Otsisime majandite töökodasid. Kus aga suuremat rauahunnikut nägid, seal oli töökoda. Mingisuguste rublade eest sai alati. Kõik jagasid väidetavalt autooli. Ei tea kas õli või lihtsalt uue ja sissetöötamata mootori pärast hakkasid küünlad streikima. Jällegi aitasid mõned rublad hädast välja. Autosid koormav organ tülitas meid ühe korra ja seda hetkel, kui küünalde probleem kõige suurem oli. Paar tükki olid töölepingu lõpetanud. Kurtsime neile kurba saatust. Mõistsid meid. Miilitsatega kohtusime neljal viiel korral. Viimane oli Pihkva kandis poole nelja paiku hommikul. Keset paksu udu nägin,et keegi vehkis tee ääres. Pidasime kinni. Purupurjus miilitsaonu sooviks oli teda pisut aidata. Nimelt oli ta oma M-412 paarimeetrisest kaldast alla katuse peale ajanud. Vaja välja tõmmata. Seletasime, et tee libe, auto tühi, trossi pole ja paks udu. Kuidas seda teeme? Aru ta ei saanud. Pärast pikki vaidlusi tuli ta saata lihtsalt p......e ja sõitsime edasi. Koju jõudsime laupäeva lõunaks. Peaaegu 1900 km seljataga. Terve tee kabiinis istutud. Puhkepausid ka istudes. Tagumik taburetil istumist igatahes ei kannatanud.
Auto ise praegugi veel alles. Läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Peal originaalmootor. All vabriku rehvid. Kabiinil ainult ninaosa värvitud.
Uut autot vastu võttes hea tunne sees.Ikkagi uus. Hakkame ust lukust lahti keerama-võti ei keera. Andsime auto üleandjale teada, et probleem. Tehti selgeks, et need on kindlalt selle massina võtmed ja kõik. Teisi pole ette nähtud. Muukisime ukse lahti. Õnneks süütelukku sobis võti paremini. Heameel oli, et auto Saranskisse ise sõitnud polnud vaid "kukil" toodud. Tanklasse sõidul hirmus bensiini hais kabiinis. Uurime- paak katki. Sõitsime reklamatsiooni, et laseme paagi ära vahetada. Kuri natsalnik ütles: "Kui tahate uut paaki ja täna veel ära sõita siis teete ise töö ära. Ja õues, sest töökoda autosid täis". Külma 20 kraadi ja hirmus tuul, vesi radikas. Tunked selga ja tegutsema. Mis viga uuel autol paaki vahetada. Kõik poldid mutrid keeratavad. Paak vahetatud ja teele. Enne bensiinijaama tunneme, et kabiinis puhub tuul. Parempoolsed uksetihendid kerest üsna kaugel. Toppisime uksevahe tunkedega kinni. Välja käisime vasakust uksest ja nii terve tee. Esimeses suuremas asulas otsisime üles telefoni keskjaama, et kodustele märku anda meie olemasolust. Kõne tellitud, ootame vastust. Mingil hetkel astuvad keskjaama sisse kaks vene miilitsat kurjad kui kuradid. Olime tuisus ja tormis auto parkla asemel parkinud keset muruplatsi. Peale meiepoolseid seletusi saime viiekaga hakkama. Kodustega räägitud sõidame edasi Venemaa avarustes. Igas bensiinijaamas, kus bensiini oli tankisime niipalju, kui limiit lubas. Mõnes lubati ka paak täis panna. Kunagi ei teadnud kas järgmises on bensiini või ei ole. Õnneks terve tee vältel bensiin meil otsa ei saanud. Mure tekkis õliga. Õli jaoks talonge ei olnud. Otsisime majandite töökodasid. Kus aga suuremat rauahunnikut nägid, seal oli töökoda. Mingisuguste rublade eest sai alati. Kõik jagasid väidetavalt autooli. Ei tea kas õli või lihtsalt uue ja sissetöötamata mootori pärast hakkasid küünlad streikima. Jällegi aitasid mõned rublad hädast välja. Autosid koormav organ tülitas meid ühe korra ja seda hetkel, kui küünalde probleem kõige suurem oli. Paar tükki olid töölepingu lõpetanud. Kurtsime neile kurba saatust. Mõistsid meid. Miilitsatega kohtusime neljal viiel korral. Viimane oli Pihkva kandis poole nelja paiku hommikul. Keset paksu udu nägin,et keegi vehkis tee ääres. Pidasime kinni. Purupurjus miilitsaonu sooviks oli teda pisut aidata. Nimelt oli ta oma M-412 paarimeetrisest kaldast alla katuse peale ajanud. Vaja välja tõmmata. Seletasime, et tee libe, auto tühi, trossi pole ja paks udu. Kuidas seda teeme? Aru ta ei saanud. Pärast pikki vaidlusi tuli ta saata lihtsalt p......e ja sõitsime edasi. Koju jõudsime laupäeva lõunaks. Peaaegu 1900 km seljataga. Terve tee kabiinis istutud. Puhkepausid ka istudes. Tagumik taburetil istumist igatahes ei kannatanud.
Auto ise praegugi veel alles. Läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Peal originaalmootor. All vabriku rehvid. Kabiinil ainult ninaosa värvitud.
Igal korralikul maamehel peab olema vähemalt üks Moskvitš.