28-12-2011, 12:55 PM
Nõuka aja lõpp, aasta 1989.
Olin kevadel lõpetanud TTÜ ja samasse asutusse ka tööle jäänud. Olin Moskvitš 2140 rahulolev kasutaja, kui algas esimene tõsisem bensukriis. Benssu käis jaamades kaootiliselt, peagi hakati tehnilisse passi (!) sisse kirjutama, kui palju on autole kütust väljastatud ja "normiks" oli Tallinnas vist 20 liitrit kuus...
Aga ega sedagi kätte saanud. Millegipärast veeti kütust jaamadesse laiali pealelõunal, aga selleks, et pumba alla nii jõuda, et pütist veel midagi tuli, pidi aegsalt järjekorras olema. Bensujaamu oli tollal oluliselt vähem, TTÜ-st mõistlikul kaugusel oli Kadaka tee tankla (bussipargi kõrval), praegu vist Lukoil ja teine Paldiski maanteel Loomaaia vastas, praegune Neste.
Kadaka teele sai mitmel korral auto järjekorda pandud, enamasti ulatus see järjekord piki Ehitajate teed peaaegu Õismäeni, siis tulin aga ise tööle tagasi ja peale nelja läksin autosse istuma. Ühe korra vist oli järjekord ka varem liikuma hakanud ja minu auto uhkes üksinduses maha jäänud.
Paldiski maanteel ulatus pikim järjekord, mida mäletan, kuhugi Mustjõe trollipeatuse kanti. Ega's midagi, nõukogude inimene oli kannatlik ja istus järjekorras. Et mitte ülearu järekorras seistes kütust raisata, lükkasid paljud sabatajad käterammuga autot edasi. Ja päris mitmel korral juhtus, et peale 2-3 tunnilist järjekorras seismist kütus lihtsalt lõppes ja pidi koju tagasi minema.
Ühel laupäeva varahommikul helistas mulle sõber ja küsis, kui palju mul kanistreid on. Et kraabi kõik kokku ja kähku Kohilasse, seal pidavat olema liikuvatankla, mees mingitele normidele ei vaata, annab nii palju kui tahad. No ajasime kanistreid nii palju kokku kui võimalik ja kähku Kohila tee äärde. Oligi tankla seal, autosid murdu, paljudel käru peal 200-liitriline vaat bensu jaoks kaasas. Ega ilma ei jäänud isegi
Samal sõbral oli Koplis garaažiboks. Kanal oli tihedalt plastvaate täis, kõigis bensiin. Kui seal oleks mõni säde tekkinud, oleks pauk ilmselt kaugele kostnud. Aga sealsamas bensuvaatide kohal sai autot remonditud.
Olin kevadel lõpetanud TTÜ ja samasse asutusse ka tööle jäänud. Olin Moskvitš 2140 rahulolev kasutaja, kui algas esimene tõsisem bensukriis. Benssu käis jaamades kaootiliselt, peagi hakati tehnilisse passi (!) sisse kirjutama, kui palju on autole kütust väljastatud ja "normiks" oli Tallinnas vist 20 liitrit kuus...
Aga ega sedagi kätte saanud. Millegipärast veeti kütust jaamadesse laiali pealelõunal, aga selleks, et pumba alla nii jõuda, et pütist veel midagi tuli, pidi aegsalt järjekorras olema. Bensujaamu oli tollal oluliselt vähem, TTÜ-st mõistlikul kaugusel oli Kadaka tee tankla (bussipargi kõrval), praegu vist Lukoil ja teine Paldiski maanteel Loomaaia vastas, praegune Neste.
Kadaka teele sai mitmel korral auto järjekorda pandud, enamasti ulatus see järjekord piki Ehitajate teed peaaegu Õismäeni, siis tulin aga ise tööle tagasi ja peale nelja läksin autosse istuma. Ühe korra vist oli järjekord ka varem liikuma hakanud ja minu auto uhkes üksinduses maha jäänud.
Paldiski maanteel ulatus pikim järjekord, mida mäletan, kuhugi Mustjõe trollipeatuse kanti. Ega's midagi, nõukogude inimene oli kannatlik ja istus järjekorras. Et mitte ülearu järekorras seistes kütust raisata, lükkasid paljud sabatajad käterammuga autot edasi. Ja päris mitmel korral juhtus, et peale 2-3 tunnilist järjekorras seismist kütus lihtsalt lõppes ja pidi koju tagasi minema.
Ühel laupäeva varahommikul helistas mulle sõber ja küsis, kui palju mul kanistreid on. Et kraabi kõik kokku ja kähku Kohilasse, seal pidavat olema liikuvatankla, mees mingitele normidele ei vaata, annab nii palju kui tahad. No ajasime kanistreid nii palju kokku kui võimalik ja kähku Kohila tee äärde. Oligi tankla seal, autosid murdu, paljudel käru peal 200-liitriline vaat bensu jaoks kaasas. Ega ilma ei jäänud isegi
Samal sõbral oli Koplis garaažiboks. Kanal oli tihedalt plastvaate täis, kõigis bensiin. Kui seal oleks mõni säde tekkinud, oleks pauk ilmselt kaugele kostnud. Aga sealsamas bensuvaatide kohal sai autot remonditud.