[Basilio]

Lugu salalukkudest ehk tänapäevase nimetusega ärandamise vastane süsteem...

Sarnast lugu käigukangiga kuulasin ka kunagi oma vennalt. Tema kolleeg kolhoosipäevilt olla oma 52-e või 53-e niimoodi "lukustanud", et poe ees käigukang põrandast välja ja uksest välja minnes harjunult üle õla kasti. Poest tulles õngitseti kang kastist välja, lükati põrandasse tagasi ja aidaa!
Veel meenub Pärnu Automi kunagine õppesõidu - 2103, millel mul teisel-kolmandal sõidul käigukang pihku jäi. Ilmselt juhtus seda iga päev, sest sõiduõpetaja ei liigutanud kõrvugi. Toppisin selle sõidupealt tagasi ja olin edaspidi ettevaatlikum. Meie õpperühmas olnud näitsikul aga õnnestus ristmikul närvi minnes rool samba otsast ära tõmmata. Ka see käis ära. Tegelikult oli see auto nii logu, et kõvasti jalaga lüües oleksid vist pooled jupid küljest ära kukkunud. Aga tehtud me oma sõidud saime, kuigi oli bensukriis ja õpilased ootasid oma sõidujärjekorda kanister näpus. Ja ka eksami saime tehtud.
Mäletan veel koolieksamit. Automi eksamineerija käskis mul bussijaama juures ümber ümmarguse saare tagasipöörde teha. Viimasel hetkel muidugi. Talle ei meeldinud kui õpilased sõitsid sama kiiresti kui muu liiklusvool. Sellepärast andiski oma käsud viimasel hetkel, et saaks kiiruse pärast möliseda. Mina aga ei olnud kade, tegin selle pöörde külmalt ära. Eksamineerija-vanamees ei öelnud mulle midagi, aga sõiduõpetaja, kes oli nägemiskaugusest manöövrit näinud, vehkis meie tagasi jõudes rusikaga ja sõimas, et kes teist kolmest see kuradi rallimees oli, kes bussijaama juures papude kiunudes kurvi võttis! Ma talle veel näitan eksamisõitu!
Terve koolitusaja taoti meile pealuu sisse, et sõitke TASA! Sõitke nii aeglaselt kui vähegi võimalik! Ühel meie grupi tüdrukul oli hirmus raske jalg. Temal lasti kogu aeg sõita teise käiguga.
Kui see plika läks koolieksamil sama vanamehega sõitma, kattis sõiduõpetaja näo kätega. Kommentaariks ütles ainult, et vanamehel olla juba kaks infarkti olnud ja selle plikaga saab ta kolmanda ja viimase kätte! Kui nad tagasi jõudsid, oli vanamees näost hall ja värises, kuid siiski elus. Armatuuri sees olid küünejäljed... Vana pöördus tüdruku poole ja kuulsin, kui ta ütles: "Ma olen 30 aastat võidusõiduga tegelenud ja kiirust ma ei karda! Aga surma kardan küll!". Hiljem selgus, et tüdruk oli peaaegu kuskilt majauksest sisse kütnud.
Riigieksam oli koolieksamiga võrreldes lumme lasta. Ainuke asi, mida pahaks pandi, oli esimeste eksamineeritavate aeglane ja veniv sõit. Sõimati nägu täis, et takistate liiklust! Kui sõiduõpetaja seda kuulis, ütles ta mulle ohates:" Ma tean, et sulle meeldib "lapatsit" vajutada. Mine ja vajuta siis neile, kurat!"
Käitusin siiski ilusti, aga ei maganud ka - tol ajal oli linnakiiruseks 60. Eksamineerija muheles kõrval ja keerutas pöidlaid, ei mingit probleemi. Nii saigi B-kat tehtud.
järgneb...