[pontu6]

Lapsepõlv möödus mul majas, mis asus õlleka läheduses. Alati kui suminat oli kuulda, tähendas see seda, et õllekasse oli õlut toodud.
Ja vot selles õllekas oli kord juhtunud selline lugu: Ühel järjekordsel rõõmupäeval, kui õllekas õlut oli, astus sinna sisse ka kodanik portfelliga, kes töölt tulles oli läbi käinud ka poest ja ostnud koju mõned kanamunad. Ja loomulikult juhtus nii, et suure sumina käigus läks kõik meelest ning keegi istus sellele portfellile peale. Seda märkas aga koristajamutt, kes vihastas, et mingi lima tilgub lihtsalt põrandale! Eks ta siis haaras selle portfelli, läks sellega õue ning viskas suure kaarega otse kõrval asuva välipeldiku katusele. Koti omanik muidugi ei olnud olukorraga rahul ja tahtis oma vara tagasi. Tuli peldiku katusele järgi ronida. Ja kuna katus oli tagantpoolt madalam, oli ainuõige otsus läheneda sealt. Aga eks need lampkasti lauad olid ka juba päevi näinud ja mees prantsatas sealt lihtsalt läbi. No ja mis nüüd enam. Olles vööni si..ne marssis mees õllekasse tagasi, et oma kann lõpetada. Eks kõik teised koos tigeda koristajaga hoidsid nii kaugele kui said, aga mehel polnd enam kaotada midagi.

Absoluutsele tõele ei pretendeeri, aga sellist lugu räägiti...