[pen.skar]

Kasahstanist küsiti. Vähemalt mind 1967 a kutsuti kodumaad teenima. Lätis Dobele tankipolgus vanne, märgilaskmine ja siis häire korras äratus- autodele. Just jaanipäeva öösel- kõik ilm oli lõkkeid ja sõbralikke lätlasi täis. Riia sadamas punase puu virnadel istusime seni, kuni vanema aastakäigu mehed oma autod platvormvagunitele ajasid, katankaga kinni tõmbasid ja klotsid ette -taha lõid. Ise sõitsime "passazirskie vagonõ tipa Stolõpina..." ehk loomaveovagunites. Ärge küsige, kuidas enda tühjendamine sõidul käis...igal juhul vaguni ust laialt lahti lükata ei võinud, et midagi eespoolsetest vagunitest pärinevat sisse ei tõmbaks... Esimene mahalaadimine V.Venes Brjanski oblastis- veeti haljasmassi siloks. Meie, noored, käisime autopargi valves, kaevasime välikempse jne. Õppisin auto tagasilla-kardaani peal magama, ei tiritud mind kordagi kontrollija poolt jalgupidi kabiinist välja! Mingi Ivanov jäi viinaga vahele, sain siis gaz 51(BTR või Zim mootoriga) peale. Üsna varsti oli enamus noori autodel. Järgmine kuune peatus Ukrainas Aasovi ääres- vedasime suhkrupeeti raudteejaama ja zomm`i (tühjakskeedetud liistakud) tagasi farmi. Selle müük külasse oli meie tuluallikas. Mahalaadimine käis jaamas natimootoriga ämbliku abil otse vaguni kohal kallutamisega- ikka kosmonaudi tunne, kui autosse julgesid pidureid peal hoidma jääda:
Olime jagude kaupa sovhoosides laiali, kast võid, kissellibrikette, kott tükisuhkrut ja rest valget leiba anti kaasa. Seda peaaegu vaja ei läinud- brigadirid võistlesid autode omale meelitamises- toitsid meid külas haneprae, grilkaga...tulge ainult appi! Kokkulepe oli, et jalameeste-vanakeste jaoks pidi õhtul istmetaga ka pudel jäetud olema. Korra mul oli ainult piduriõlipudel- sellest oli hommikuks tubli veerand läinud... On ikka temperament- kui ära läksime, siis tüdrukud ulusid, jooksid tolmus autole kaasa. Ei häbenetud, elati oma täiega välja. Kolmas mahatulek oli Põhja-Kasahstanis- aurukraana veeres tsuhka-tsuhka kõrvalteele ja tõstis autod nattipidi maha. Seal reamees Hermann Toivost sai küla leivavabrikus pagar, tegi meiepärast leiba. Vedu oli palju, magada saime vähe. Siiski surma sai meid vähe- vast selle lubatud kaks protsenti täitsime ära...Vilja mahakaldamist küll ei olnud. Kui ikka vihma kätte jäid, siis väntasid rooli nii et kodaraid polnud näha! Mustmuld muutus imelibedaks, kleepuvaks, aga porikihi all kõva maa- ärauppumise hirmu polnud. Siis oli parim auto gaz 63 ja saamatuim Zis 151. Korra kaotasin hirsi(proso?)koorma ära- oli ühe tühja 8mm poldiaugu kaudu 25 km jooksul maha pudenenud! Selle koormale ei võinud nagu linaseemnelegi astuda- ainult ületõmmatud kamovõrku pidi hädakorral, muidu võisid põhja kaduda, lihtsalt ära uppuda. Ja peatuda ei tohtinud kellegile, miilitsalega mitte! Levitati legendi bensiiniküsimisest, autojuhile kaelakallamisest ja põlemapanemisest... Ükshommikul major Zarkov(rindemees, sõduritega halva ümberkäimise pärast olla polkovnikukupust ilma jäänud ja meid karjatama kupatatud) rivistusel hõikas poisi välja, kutsus kohaletulnud miilitsa juurde ja käratas kõigile "Valvel". Ja siiis "Objavljaju e. avaldan reamehele kiitust käsu täpse täitmise eest!" Igasugu karantiine (jaštšir e. suu-sõrataud), veepuudust, vilu tuul, Petropavlovskist kadunud vangide otsimist ja muud jamad tegid elu keeruliseks küll. Palka nagu ei saanud või kadus see kõrvalttulnu sisse kui peenraha. Väga ilus oli üle Uraalide tagasiloksumine. Auto mahavõtmist Riias ei mäletagi- sattusin hospidali mingi jamaga, mida ainult kasutatud filmikinnitiga pasteerimisega ravida ei õnnestunud uudismaal. Lihtsalt muid rohte polnud. Vahepeal oli Dobele tankidega filmi("General panfilov!!!??) võetud. Pidime JS-2`del külgekeevitatud ristidega plekkseinad maha meiseldama. Et kodumaa rohkem tankiste ei vajanud seekord, siis saadeti Tihemetsa lõpetanuid Moskva alla stroibatti automehaanikuteks- ikka 60 autot sulle ja 60 temale. Ja kuu paari pärast meie suureks rõõmuks tulid ülejäänud kasahstanlased ka järgi. Vaat seal paabelis oli ellujäämisega tegu.