[Basilio]

Vanamees, kadunuke, rääkis kuidas ta auruveduril kütjana sõites hobusemehe alla ajas. Vedurijuht istus ahju juurde sooja, et kesse suure külmaga ikka ringi koperdab. Küll rong sõidab ise kah. Vana ajas aga sütt ahju ja nii nad sõitsid, kuni käis matakas ära ja aknast olnud näha vaid õhus aeglaselt tiirlev look. Vedurijuht olnud näost kaame, lõug värisenud ega saanud sõna suust. Kuna väljas enam midagi näha ei olnud, sõideti jaamani välja. Vedurist välja ronides võttis neid vastu sõim - puhvaikas vanataat istus kaksiratsi puhvri otsas, kuhu ta kokkupõrkest lennanud oli ja lõugas. Endal tal midagi viga ei olnud, puhvaika pehmendas lööki. Hobusel nii õnnelikult ei läinud, soolikaid tuli veduri küljest lahti harutada ja reest oli saanud sületäis küttepuid.
Kas see lugu nüüd täpselt nii oli, või pani vana midagi omalt poolt juurde, aga oma nooruse ta raudteel veetis ja sõitis algul kütjana, pärast vedurijuhina pool Venemaad läbi.