[Mossemees]

Ei tea mina kuskohast toodi elektrivoolu enne Narva ja Balti jaamade ehitamist.

Toodeti voolu tol ajal enamasti kohalikes väikestes hüdroelektrijaamades. Praeguseks on neist järel heal juhul niipalju:

Aga et jutt juba ka loomade ja alkoholi peale läks, siis järgnev lugu leidis aset pildilolevast elektrijaamast mitte just kaugel. Samas "Bolševiku" kolhoosis.

Päev oli kaldumas õhtusse. Päike vajus üha madalamale ja südapäevane palavus taandus tasapisi. Värskeltniidetud heinamaad lõhnasid. Leivavili sirutas äsjaloodud päid sinitaeva poole. Mööda kruusateed liikus rahulikul käigul, kerget tolmu üles keerutades, üksik "pooleteisetonnine" ja kadus siis kurvi taha. Kusagil kaugemal mürises traktor. Kolhoosnikud-heinalisedki olid koju jõudnud ja vikatid-rehad selleks päevaks ära tara najale pannud. Ega päeval palavaga just eriti niita saanudki, puude alt ja metsavahetee servalt vaid veidi. Õige niiduaeg ikka hommikul kastega. Aga nüüd tahtsid loomad talitamist, kõik kolmkümmend lehma, lisaks veel vasikad. Noor kolhoositar, valge rätik peas, võttis karvase krantsi abiks ja läks koplist karja koju ajama. Õitsev ristikhein lõhnas tuttavlikult magusalt, kuid veel kõigest aastat kümme tagasi hõljus siin kirbe püssirohuving ja maad tallas hitlerliku röövvallutaja saabas. Lehmad astusid karjateel rahulikult kodu poole. Kuid! Jah. Me noore kolhoositari silm ei petnud teda. Üks loom oli karjast puudu. Ajanud karja koju ja kutsunud veel paar inimest abiks, mindi puudu olevat Punikut otsima, sest kolhoosikarjast ei tohtinud ükski loom niisama kaduma minna. Õhtu oli vaikne, vaid kerge tuuleiil pani karjakopli ääres seisva vana kase lehed sahisema. Üsna pea leiti, et üks karjakoplit ümbritseva okastraataia post oli murdunud. Karu? Või viimaks äkki bandiitide kätetöö? Verejälgi siiski polnud näha, küll aga sõrajäljed pehmes metsaaluses pinnases. Kolhoosnikud kõhklesid hetkeks. Ehk peaks igaks juhuks kodust kaheraudse ligi võtma? Siiski leiti, et mitu inimest on ikka mitu inimest ja otsustati minna jälgi mööda edasi. Päike vajus üha madalamale ja päevase soojuse asemel hakkas juba ligi hiilima õhtune niiskus. Kohati tuli minna läbi nõgeste, ümberringi pinisesid sääsed. Ja siis lõpuks oli kuulda nõrka ininat. Seal see kadunud Punik oligi. Kahe puu vahele roninud ja sinna kinni jäänud. Aga veidi eemal tühi ämber ja suitsev tulease, selle kõrval kummuli puskariaparaat. Nii et ikkagi leidus külas veel keegi, kes varga kombel salaja metsa varjavas rüpes seda keelatud igandit valmistas... Aga olgu, sellega jõuab ka hiljem tegeleda. Kõige tähtsam oli lehm, kes kogu ämbritäie puskarit oli ära joonud, puude vahelt kätte saada ja koju toimetada. Kuid kuidas? Ühise töö ja vaeva tulemusena saadi lehm küll puude vahelt kätte, kuid omil jalgel ta püsti ei seisnud. Veoautot poleks kusagilt võtta ja kui olekski, siis esiteks ei pääseks siia puude vahele sellega ligigi ja teiseks, millega lehm kasti tõsta? Hobuvankri võiks tallist tuua, kuid jälle, kes jõuab suure looma sinna peale tõsta? Mehed süütasid paberossid ja pidasid nõu. Viimaks otsustati võtta regi ja sinna kaks hobust ette panna. Päike oli juba loojumas ja kaugemal rukkipõllus krääksus rukkirääk oma ühetoonilist laulu, kui lõpuks reega kohale jõuti. Kastemärjal rohul libises see üsna hästi. Ühisel nõul ja jõul saadi lehm madala ree peale ja sõit koju võis alata. Kolhoosi vara oli päästetud. Kui viimaks lauda juurde jõuti, oli lühike suveöö juba käes. Ritsikad siristasid. Loojangukuma oli märkamatult muutumas uue töörohke päeva esimeseks koidukiireks.