[Vana7]

Kui Gorba võimule pääses,läks äri lahti.Maandteede ääres tossasid shaslõkikünad,perenaised vuhvisid kuni kümne masinaga vahvleid küpsetada,aga kõige tulusam oli suhkruvati keerutamine.Räägiti,et võrreldes suhkru ostuhinnaga pidi 200 korda rohkem raha tagasi tulema.Ükskord,kui Ostrovi linna lähedases sõjaväelinnakus kapsaid müüsin,sõitsid sinna ka suhkrupoisid Kagu-Eestist.Mitte just esimeses nooruses VAZ-i haakes oli omatehtud furgoonhaagis,milles siis gaasipliit suhkrulahuse soojendamiseks ja kojamehe mootoriga ringiaetav omatehtud vatikeerutamise aparaat.Minu kapsapeadest ei teinud keegi enam välja - kõik tormasid uudset ameerikapärast maiust ostma.Mõne tunni möödudes läks aga kagueestlastel jamaks.Furgooni juures kriiskas rebasenahkadesse mähitud ohvitseriproua,temale sekundeerisid 2 ohvitserivormis tegelast ning tagatipuks saabus kohale miilitsaauto.
Mis siis juhtus?Mäletatavasti ei olnud NL-i külluslikes tingimustes isegi mitte ohvitseriprouadele ette nähtud ei OB-sid ega Olveisse.Punaste päevade ajal topiti tuti alla vatipeotäis,kuid kommunismi lähenedes kadus ka seegi müügilt.Ja järsku üllatus-üllatus - estontsõ müüvad ilusat kohevat vatti imeodava hinnaga.
Võib vaid ette kujutada,kuidas tädi koju tormas,vatituusti püksi toppis ja siis mõnuga tugitoolis istudes teed rüüpas.Kui ta mõne aja pärast kempsu pidi minema,ei saanud ta imselt pükse alla lasta,sest need olid tagumiku külge nagu liimitud.
Kagueestlased panid selle kisa peale oma poe kinni ja sõitsid järgmisse linna ning minu kapsaid hakati jälle tasapisi ostma.