[Aspelund]

Kunagi Pikrist loetud lugu:
paigaldanud üks töömees omal ajal kusagil erasektoris mingit vaipkatet. Sellist, mis liistudega jäädavalt kinni pannakse. Töö tehtud, tahab suitsu teha, aga pakk kadunud. Järsku näeb: keset põrandat vaiba all kühm....

Mis teha? Vaipa ülesse võtma ei hakka. Haaras siis haamri ja tasandas kühmu ära.

Mõne aja pärast laekus perenaine, kes ulatas töömehele suitsupaki, mis kuhugile kõrvalruumi jäänud. Ise aga vaatab otsivalt ringi. Töömees siis pärima, et kas midagi valesti? Perenaine siis seletas, et tal jookseb hamster mööda korterit ringi ja nüüd kuhugile kadunud....
....................

Aga sõber Arvo meenutas just äsja, kuidas 40-ndatel ja 50-ndatel aastatel vaktsineerimine käis. Liikusid siis ju ringi igasugused tõved, millest tänapäeva lastel aimugi pole. Nende vastu tehti regulaarselt kaitsesüste.

Ühel päeval laekusid siis kooli medõed kurja kavatsusega taas kaitsesüste teha. Teatud seltskond nägi nad aknast ära ja pani kohe ajama. Teised said oma surakad kätte.

Sellega aga asi ei lõppenud: need, kes minema jooksid, kutsuti järgmisel päeval õpetajate tuppa "kohvile". Patused seisid kõik rivis ukse taga. Toas oli aga lisaks õpetajatele medõde, kes kõigile teenete järgi süstid ära tegi...

Ja kui mõnel lapsel juustest täied või tingud leiti, läksid juuksed kohe maha nulli. Ei mingit täikreemi või midagi.

Nädalavahetustel, pärast laupäevaste koolitundide lõppu (ja, siis käidi veel laupäeval koolis, isegi veel 80-ndate esimeses pooles), pandi koolis põlema mingid küünlad, mis levitasid rohelist desinfitseerivat suitsu. See heljus siis koolis ringi kuni esmaspäevani, mil lapsed taas kooli tulid. Ning veel siis kipitasid silmad sellest suurepärasest kaitsevahendist.

Kohe pärast sõda aga käidi koolis nii, et esmaspäeval pidi iga laps kodust kaks puuhalgu kaasa võtma kooli ahjude jaoks. Halud kuhjati kooli õuele kokku ja nende najal köeti kooli ahjusid.

....................

Viljandimaa komsomolikomitee saanud kohe pärast II maailmasõda endale liiklusvahendiks Harley-Davidson WLA sooloratta. Sellega siis kihutasid instruktorid mööda rajooni ringi.

Sõiduoskus oli neil meestel aga selline nagu ta oli. Üks siis lõi ratta käima ja asus praeguse Ingeri maja eest Lossi tänava poole sõitma. Kaugele ta ei saanud: lähim aed ja karusmarjapõõsas võtsid hoo maha.

Arutati siis asja mis arutati, jõuti ühisele järeldusele: ratas va äkiline. Olukorras hõlbustamiseks tehti lihtne rats: tagumiselt silindrilit võeti lihtsalt küünal maha...