[Mossemees]

See jutt siin põhineb tõestisündinud lool. Ainult isiku- ja kohanimed on muudetud. Oma fantaasiast kirjutasin mälestuskildudele natuke "liha" ka ümber. Detailset täpsust ei maksa siit väga otsida, aga eks ta enam-vähem niimoodi olnud.


Soe lõikuskuine pärastlõuna oli mähkinud linna rambesse rahusse. Garaažide ette maha laotatud värske asfalt lõhnas, avatud uste ees seiseva villise ümber jooksid kümned väikesed veeojad, rahuloleval ilmel autojuht askeldas ümber auto, veevoolik ühes ja autopesuhari teises käes. "No nüüd on puhas küll", leidis ta lõpuks, keeras veekraani kinni ja keris vooliku seinale konksu otsa rippuma. Tumeroheline auto läikis, kerge tuulehoog pani pika, põrkeraua külge kinnitatud antenni võbelema. Garaaži kõrvalt töökojast kostus nõudlik telefonihelin. Hetk hiljem ilmus uksele mehhaanik ja hõikas: "Velts, sulle on telefon!" Autojuht, seesama Veltsiks hüütu, astus kiirel sammul töökotta ja võttis rippuva raskest malmist telefonitoru kätte: "Seltsimees Allik kuuleb!" "Privet!" kostis teiselt poolt ja sm. Allik tundis kohe ära miilitsaleitnant Spiridonovi hääle. "Oo, zdravstvui, tovarištš liteunant! Nu, govori!" "Asi selles, et meil on täna õhtul plaanis Rapiku ümbruses reid korraldada. Sind oleks hädasti vaja, sul maastikumasin ja raadiojaam ka peal. Oleme saanud signaale, et sealkandis olevat probleeme. Koormad lohakalt autodele laotud, kiputakse kihutama ja mõni mees pidavat isegi töö ajal trimpama... Sinu ülemuse käest on ka dobroo olemas" "Milles küsimus? Muidugi tulen. Ühiskonna huvid ennekõike. Isegi neid avariisid palju..."
Velts, ehk täpsemalt öeldes Vello Allik, oli alles noor mees, hiljuti armeest tulnud, kuid teda hinnati töökohal Põllumajandusvalitsuses tema kohusetundlikkuse ja täpsuse poolest. Samuti oli ta ühiskondlik autoinspektor. Olles juba enne ajateenistustki kohalikus autobaasis aasta jagu värske kolmanda liigi juhina rooli keeranud, oli ta jõudnud näha nii mõndagi. Kaasa arvatud seda, kuidas väiksemgi hooletus liikluses ennast valusalt kätte tasub. Puruks sõidetud autod, rikutud koormad, kellegi hooletuse ja mõtlematuse tagajärjel katkenud elud...
Ja juba paar tundi hiljem seisis külavahetee servas põõsa vilus seesama ennist puhtaks pestud villis, selle kõrval selle juht, punane käeside varrukal ja puust treitud musta-valgevöödiline sau käes. Eemalt kostis traktorimürinat. Lähenes "Belaruss" põhukoormaga. Seltsimees Allik astus tee äärde ja sirutas välja käe sauaga. Kuulekalt peatas traktorist masina. "Tere! Ühiskondlik liiklusinspektor Allik. Palun esitage juhiluba ja sõidudokumendid!" Traktorist otsis võidunud pintsaku põuetaskust, mida paluti ja ulatas kontrollijale. Leidnud, et dokumentide osas pole seekord midagi ette heita, palus miilitsa ühiskondlik abiline traktoristil kabiinist välja tulla. Astunud juba hallinema kippuvate juustega mehele lähemale, nuusutas ta hoolega. Ei, viina lõhna justkui poleks... "Pange silmad kinni ja sirutage käed ette!" Traktorist täitis kuulekalt korralduse. "Nüüd puudutage vasaku nimetissõrmega oma ninaotsa. Sama parema käega. Ja vasakuga. Ja uuesti paremaga. Ja veelkord vasakuga. Ja paremaga". Traktoristi tugevad, veidi määrdunud töömehesõrmed olid küll pisut konksus, kuid ometi tuli mees ülesandega toime. Inspektor käis ringi ümber traktori. "Vajutage pidurile!" kõlas korraldus. Pidurituled töötasid. Isegi haagisel. "Vasak suunatuli... Ja parem..." Ka need põlesid kenasti ja inspektori hääletoongi muutus rangest-ametlikust juba veidi sõbralikumaks. "Nonii. Pange gabariittuled põlema... Pooltuled... Täistuled..." Hetk hiljem andis ta juba traktoristile dokumendid tagasi ja lausus: "Edu teile ja head teed! Oleks kõik traktoristid sellised, kes oma masina sedasi korras hoiavad. Teile võib lausa kiitust avaldada!" "Aitäh!" ühmas traktorist tagasihoidlikult, "Kõike paremat teilegi!" Traktor võttis põrisedes paigalt ja kadus künkaharja taha. Seltsimees Allik oli meeldivalt üllatunud - mitte just tihti ei kohta traktorit, mille puhul kõik korras oleks. Tavaliselt on alati midagi, millele juhi tähelepanu juhtida ja polnud harvad needki juhused kui tuli talongi auk teha, vahel aga hoopiski masinisti load hoiule võtta.
Eemalt lähenes enda järel paksu tolmu üles keerutades suurel kiirusel veoauto. Taas kerkis sau. Auto tuiskas mürinal inspektorist mööda ja peatus alles paarikümne meetri pärast. Sestap pani ka sm. Alliku terane silm kohe tähele, et parempoolne stopptuli ei põlenud. Samuti ei näidanud juht enne teepervel peatumist suunda. Roolis oli seekord noor mees, juhi kõrval istus kena tüdruk. Ka seekord küsis kontrollija esiteks dokumente. "Kuhu teil siis nii kiire on?" "Eks ikka põllule," vastas noor juht. Inspektor vaatas mehele sügavalt silma ja lausus tõsiselt: "Sedasi kihutades jõuate te mõlemad hoopis haiglasse." Juht ei vastanud. Inspektor astus lähemale, vaatas läbi avatud autoakna uuesti roolisolijale sügavalt silma ja küsis vaiksel, ent väga tõsisel toonil: "Ütle nüüd ausalt, palju sa võtnud oled?" Viinalõhna ta küll vähemalt esialgu ei tundnud, aga autojuhi sõidumaneer tundus igatahes kahtlane. Aga võib muidugi ka olla, et noormees tahtis kiire sõiduga lihtsalt neiule omast arust muljet avaldada. Aga nii mõnigi kord on selle küsimuse peale sohver ka pilku maha pöörates vastanud, et noh, sai natuke võetud jah... Seekord aga vastas noor kolhoositööline, et tõesti pole võtnud, et tema üldse viina ei pruukivatki. Neidki sõnu oli sm. Allik mitmelgi varasemal korral kuulnud. Isegi siis, kui juba kõigest autoukse avanedes terav alkoholivine ninna lõi. Noormehe ehmunud ja häbelik pilk aga andis tunnistust, et ehk pole ta tõepoolest vähemalt selle va kibedaga patustanud. Aga kontrollida tuli igatahes. Olles palunud juhil kabiinist väljuda, andis sm. Allik korralduse: "Silmad kinni ja käed sirgelt ette! Jalad kokku! Ja nüüd kükki! Ja püsti! Ja kükki... Püsti... Kükki... Püsti..." oli näha, et noormehe ettesirutatud käed värisesid kergelt, aga hakkama ta sai. Kuid, et olla päris kindel, astus inspektor oma villise juurde, võttis sealt pika pukseerimisköie, keris selle lahti ja asetas sirgelt teele. "Neiu, olge palun nii kena ja tulge siia," kutsus ta kabiinis istuva tütarlapse autost välja, "Seiske siia nööri otsa peale." Ise läks ta teise otsa juurde, sikutas köie sirgu, astus jalaga peale. "Ja teie," pöördus ta autojuhi poole, tõstke käed kõrgele üles ja nüüd kõndige seda nööri mööda ilusasti ja sirgelt ühest otsast teiseni, ilma, et jalga nööri kõrvale maha paneks." Ka sellega tuli autojuht toime. "Ausõna, ma pole joonud!" "Olgu, usun. Hea vähemalt seegi..." teatas sm. Allik. "Aga miks te peatudes suunda ei näidanud?" "Ma ei tea, kogemata, palun vabandust," kogeles noormees. "Ja miks parempoolne stopptuli ei põle? Vaat' praegu saadki oma värske juhiloa värskesse talongi ühe värske augu." "Palun, seltsimees inspektor, ma võin selle pirni praegu siinsamas ära vahetada. Ma palun teid, ehk piirdute seekord kõigest hoiatusega? Ausõna, luban edaspidi hoosam olla." Seltsimees Allik jäi hetkeks mõttesse. "Kas sõjaväes oled juba käinud?" "Ei veel. Kahe kuu pärast lähen. Kutse on juba ammu käes... Ausõna, ma saan oma eksimusest aru, luban ennast parandada." Inspektor mõtles hetke ja lausus siis: "No hea küll. Kui selle stopptule siinsamas minu silme all korda teed, võid minna. Aga ma jätan su meelde. Kui veel korra kihutad või mingit muud väikseimatki rikkumist on, tuleb karistus seaduse täie rangusega!" Juht otsiski autost kruvikeeraja ja vajaliku elektripirni ning peagi oli viga kõrvaldatud. Muid tehnilisi vajakajäämisi autol polnud ja inspektor andis dokumendid tagasi. Teepervelt liikuma hakates vilkusid vasakud suunatuled vägagi püüdlikult... "Olgu siis seekord sedasi," mõtles sm. Allik. Eks lõppude lõpuks on ju temagi inimene ja ega trahvimine polegi kõige olulisem. Tähtis on, et eksinud juht oma veast aru saab.
Tükk aega ei tulnud ühtegi autot. Oli vaikne õhtupoolik. Vaid kaks kooliealist poissi sõitsid jalgratastel mööda, õngeridvad rattaraamide külge seotud. "Peaks isegi homme spinningu võtma ja Emajõe äärde proovima minema, sel aastal niigi saanud vähe käia, pole klubi sektsiooni kokkutulekul midagi rääkida" mõtles sm. Allik ehk lihtsalt Velts, nagu sõbrad-töökaaslased teda kutsusid.
Ent selle hetkelise vaikuse katkestas autos olev raadiotelefon. Läbi eetri kõlas nõudlikul toonil: "Kõigile, kõigile, kõigile! Siin esimene, siin esimene! palun tulge kuuldele! " "Esimene" oli ju miilitsaleitnant Spiridonov, kes kontrollis koos oma noorema kolleegiga liiklust alevikeskuse teeristil, veidi vähem kui 10 kilomeetri kaugusel. "Kolmas kuuldel!" "Neljas kuuleb!" "Üheteistkümnes. Ootan korraldusi!" Need olid tema töökaaslased, teised samas piirkonnas postil olevad ühiskondlikud autoinspektorid. Seltsimees Allik võttis kuuldetoru: "Üheksas kuuldel!" "Kõigile patrullidele! Just äsja edastati keskusest teade, et umbes veerand tundi tagasi ärandati siinse kolhoosi sigala juurest sinist värvi mootorratas "IŽ", numbrimärgiga (....). Hoidke nüüd, mehed, silmad lahti!" "Sain aru!" teatasid üksteise järel kõik patrullid. Selline ohtlik liikleja, väga suure tõenäosusega ka purjus, tuli igal juhul peatada. Ja ei läinudki kaua aega, kui raadiojaamast kostis: "Siin kolmas, siin kolmas. Kuulen kaugemal mootorrattamüra. Üheksas ja üheteistkümnes, liigub vist teie suunas. Olge valvel!" Ja tõesti. Kaugemalt kostis kõrgetel pööretel töötava tsiklimootori undamist. "Eks näis, kuhu ta eemal teeristis nüüd pöörab. Kas sinnapoole, kus on "üheteistkümnes" või tuleb otse minu peale," mõtles seltsimees Allik. Korraks käis tal küll peast läbi mõte auto tee peale risti ette ajada või köis üle tee pingule tõmmata, kuid kui see hull sealt künka tagant sellise kiirusega tuleb, ei saaks ta mingil juhul pidama. Või kui juhtub samal ajal mõni auto tulema? Mootorimürin lähenes kiiresti. Inspektor astus, sau käes, teele. Hetk hiljem lausa lendas künka tagant pöörase kiirusega välja sinine soolomootorratas. Ülestõstetud triibulisest sauast väljagi tegemata jätkas ta kihutamist alevi suunas. Allik haaras telefonitoru. "Siin üheksas, siin üheksas! Kahtlusalune möödus just minust suurel kiirusel, peatumismärguandele ei allunud. Suundub alevi poole. Alustan jälitamist. Side lõpp!" Viimaste sõnade juures vajutas ta juba jalaga starteripedaalile ja hetk hiljem võttis GAZ-69 hoogsalt paigalt. Allik teadis, et väledale mootorrattale ta villisega teel järgi ei jõua. Aga kui kurjategija peaks otsustama teelt kõrvale põllule pöörata, siis seal püsiks kannul küll. Mootorrattur oli käänulisel teel juba silmist kadunud, vaid tee kohal hõljuv kerge tolmupilv kinnitas, et ta siit just hetk tagasi läbi kihutas. Ühel veidi sirgemal teelõigul pigistas Allik masinast viimase välja, spidomeetri seier võbeles saja peal. Ka kihutav mootorratas ilmus kaugel eespool taas nähtavale. Ilmselt arvas ta, et teda ei üritatagi jälitada ja võttis veidi hoogu maha. Hetk hiljem tagasi vaadates ilmselt siiski märkas tolmupilves talle järgnevat tumerohelist maastikuautot. Ta lisas veel kiirust, kuid... Ka Allik märkas juba kaugemalt tee ääres seisvat tumesinist "Volgat". Üle tee oli tõmmatud jäme köis, mille üks ots oli seotud teepervel kasvava suure puu ja teine ots "Volga" kaitseraua ümber. Kihutaja pidurdas järsult ja üritas tagasi pöörata, kuid samal hetkel sulges juba villis tema põgenemistee. Allik hüppas autost välja ja tõmbas turske mehe mootorrattasadulast maha. See üritas ikka veel vastupanu osutada, kuid paar hoopi puust inspektorisauaga võtsid mehe põlvili. Püstol käes, tormas kohale Spiridonov, tema kaaslane, miilitsaseersant, pani välkkiirelt mehe käed raudu...
Läbi raadioeetri kõlas: "Saime kätte. Lõpetame tänaseks." Õhtu oligi käes ja eks mehedki igatsesid juba igaüks oma koju.
Varastatud mootorratas lebas teel külili. Selle süütelukku oli surutud kõver, otsast lapikuks taotud nael. Kinnipeetud kurjategija istus miilitsaauto tagaistmel ja leitnant Spiridonov võttis sealsamas sündmuskohal temalt esimesed ütlused. Mees haises viina järele. Lausa ime, et sellise hullumelse kihutamise tagajärjel keegi viga ei saanud. Õnneks peeti ta kinni enne alevisse jõudmist. Seal, majade vahel, aga liikusid inimesed, mängisid lapsed... Nagu selgus, oli kaugemal ühes majas üks seltskond korraldanud joomingu, aga nagu sellistel puhkudel pahatihti juhtub, tuli viinast puudu ja oli vaja minna kauplusse uute pudelite järgi. Tee oli aga pikk ja nii otsustaski juba varemgi korduvalt seadusega pahuksis olnud mees lähedal olnud sigala juurest mootorratta ärandada.
Nüüd viis tee linna, kinnipeetule juba tuttavasse, trellitatud akende ja rautatud ustega majja. Enne eeluurimisvanglasse jõudmist kahises "Volga" esiistmel raadiotelefon: "Keskus kutsub esimest, keskus kutsub esimest..." Spiridonov võttis toru: "Esimene kuuldel. konvoeerime kinnipeetud kahtlusalust." Tagaistmel rauduskäsi miilitsaseersandi kõrval istunud viinauimas mees ajas seda nähes silmad suureks: "Misasja? Teil on autos telefon?" "Jah, on," vastas rooli taga istuv Spiridonov lühidalt, "Kõigis meie autodes on. Moodsad ajad!" "Ah, siis sedasi teadsitegi mind seal tee peal juba oodata?" "Jah. Nõukogude miilits on alati varustatud tehnika viimaste saavutustega. Enam pole endised ajad. Seaduse eest põgenejad püütakse kiiresti kinni ja neil kõigil tuleb kohtu ees oma tegudest aru anda." Veel hetk vaadet vabadusele läbi autoakna, ja siis sulgus üleantud kurjategija selja taga tuhmi kolksatusega eeluurimisvangla raske rauduks.