[Tift]

Aasta võis olla umbes...või peaaegu täpselt 1972. Talu, kus elasime,
koosnes kolmest hoomest. Elumaja, pikk kõrvalhoone, kus ühes otsas oli ait, vahel laut ja otsas heinaküün... või midagi rehealuse taolist, kuigi reheahju seal polnud. Kolmas "hoone" oli sissekukkunud katusega ja pooleldi laialivajunud seintega hobusetall. Seal toimusid poisikeste "lahingud" ja muud põnevad toimetamised.
Ühel udusel päeval toimetasime seal katuse all. Katus oli küll auguline, kuid ometi kaitses kohati vihma eest. Seinad olid täidisseinad, saepuru oli osaliselt välja varisenud... Äkitselt nägin saepuru sees rihmaotsa. Haarasin sellest kinni ja sikutasin... raske oli see välja tõmmatud asi.. Täisvarustuses padrunivöö! Ega me jaganud muhvigi mille padrunid need olid, kuid igavesti pikad nad olid, osadel oli otste peal pisut rohelist ja osadel punast värvi.
Saades leitust innustust kaevusime küünarnukkideni saepurusse...kuid enam ei sattunud midagi pihku.
Padrunivööga ei osanud midagi peale hakata ja nii see ära peidetud sai.
Paari päeva pärast aga askeldasime uuesti varemetes ja seekord leidsime tõelise nagaani! Või õigemini selle jäänused- roostes oli kõik, kabast oli järel vaid tükike, kukest samuti mälestus, Rullik oli pesas, toru oli küljes..aga roostes mis roostes. Ma ei mõistnud sellega midagi muud peale hakata kui müüsin naabripoisile kolme või viie rubla eest maha. Sai paar korda poes jäätise järel käia .
Paari päeva pärast lendas me õuele miilitsavärvides auto, vist oli Moskvitš. Vaevalt, et Pajusi kandis uhkemaid masinaid miilitsal oli.. No mid rivistati üles ja anti karm käsk kahur lagedale tuua. Aga ega mul pold varjata miskit. Nii keeras miilitsaauto otsa naabri poole ja läksid rahvavaenlast kimbutama. Rohkem ma sellest teemast midagi ei kuulnud. Naabripoiss ka ei rääkind...
Aga padrunivöö tuli mulle meelde, kui hakkasid liikuma mõtted, kuidas aastavahetusel pauku ja lärmi teha.
Niisis võtsime teise naabripoisiga, Renee oli ta nimi, nõuks lõket teha. Kui tukid ja söed olid juba piisavas kuhjas virutasime selle padrunivöö täies komplektis sinna sisse. Egas me siis sinna vahtima jäänud - silkasime paarikümne meetri kaugusele kraavi. No mõne sekundi pärast läks mahtra lahti... Üle heinamaa käisid siuh-säuhh nagu välgunooled tulejutid! Osad padrunid olid vist trasseerivad...
No paugud käisid nii kiiresti, et ei jõudnud kokku lugeda, et kas on kõik padrunid kärtsu ära teinud või mitte... Ja ei julgend pead ka välja pista.. krt, mine sa tea...
No ootasime ikka lumes mitu pikka minutit...või oli see mitukümmend.. Igatahes oli isu laskemoonaga mängida eluks ajaks otsas. Seal, kraavis, oli aega mõelda .