[pontu6]

Mõni post tagasi oli siin siledatest jää teedest juttu. Eks nad ole kohati siledad jah, kuigi võib esineda ka sellised lõike, kus tee on nii konarlik nagu risti kartulivagu sõidaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Võisin olla nii kuue - seitsme aastane ja tarvis oli saada mandrilt Hiiumaale. Kuna oli kevadine aeg ja meri veel paksu jääkatte all, siis praamid kas ei käinud või käisid nagu jumal juhatas. Küll aga sõitsid üle jää autod ja seetõttu saigi sätitud end sinna servapeale hääletama. Tollajal see üle jää sõit kuidagi reguleeritud ei olnud ja igaüks vaatas ise kuidas sai.
Mind võttis peale üks volga, tähtis seltsimees roolis ja proua kõrvalistmel. Ilm oli ilus ja suund selge, ning sõit võis alata. Algul oligi kõik ilus, kuid mida kaugemale rannast seda närvilisemaks proua muutus. Nimelt oli jääpeale tekkimas vesi. Ja mida edasi, seda sügavamaks vesi muutus. Varsti loksus vesi juba vastu auto põhja ja kuivemat kohta ei paistnud kusagil. Selleks ajaks oli proua juba päris hüsteerias ja seltsimees oli sunnitud auto ringi pöörama ja tagasi sõitma. Nii ma olingi jälle alguspunktis tagasi ja pidin lootma vähe julgematele tegelastele. Õnneks juhtuski nii, et mind korjas peale mingi villis pundi meestega, kes ei pidanud seda vett miskiks ja viisid mind ilusti teisele poole ära.