[hulgus]

Osavatest kätest ja suhtumisest ja endisaegsetest tublidest noortest.
Elasid olid kord ühe N linna ehitusfirmas kolm noort ja tublit autojuhti. Kaks vanemat olid sellised tublid ja korralikud ja neist edaspidi juttu ei tule, aga vot see kolmas, see noorem... Alatasa kippus üht teist juhtuma ja teps mitte häid asju ei sündinud.

Veeti parasjagu soojustust farmi vahelaele, puidust postidel ja aampalkidega laele. Selleks oli vaja tagurdada kaldteest, betoonist kaldteest üles, sihtida täpselt ukseava, jätta rattad betonile ja tühjendada kasti sisu laepealsele.
Pealtnägijate kirjeldused lähevad järgnevas lahku, kes rääkis külg ees farmiõuele saabumisest, kes rehvivilinal kaldteest üles marutamisest, kuid tulemus iseenesest olla järgmine: vana hea SAZ kallur oli küll osaliselt pööningul, kuid vertikaalasendis kui elevaatori tühjendusplatvormil, esimene stange sarikate vahel, tagaots ehmund pudulojuste vahel ja mittemilleski süüdiolevad ehitajad, kes soojustust laiali pidid ajama, olid pööningu teisest otsast, teise korruse kõrguselt kiiremini kadunud olnud, kui auto alla jõudis...
Kuidas see kallur sealt kahe korruse vahelt kätte saadi, sellest ajalugu vaikib, kuid sõitis veel hiljemgi.

Järgnevat pajatas üks vana ehitusmees, kes objektil betoonipäeva lõpus, soojaku seina ääres, uhiuues tsinkplekk ämbris kummikuid pesi, jalad ikka kah kummikutes. (Kes mäletab, siis uhiuus ämber oli mõningates firmades haruldus, rääkimata kummikutest, või töökatest jalgadest seal sees.)
Saabus siis noor autojuht aga juba peale tööpäeva lõppu betoonikoormaga, kus ta viibis jms ei olegi teemaks, aga kiirustas nii kangeste, et keeras õuele "sõiduoludele mittevastava kiiruse" ja ulja kaarega.
Kolleeg, kes saapapesu järjekorda ootas, oli jõudnud vaid öelda, et näe, kuis ull kihutab ja rabanud vanamehe eemale. Hetk hiljem oli kalluri stange riivanud soojaku seina ja uhiuuest ämbrist oli vaid õhuke plekiliistakas.
Ja firmas oli juba traditsiooniks, et õhtustele betoonikoormatele pandi peale mahakallutamist kohe armatuurist paenutatud konksud sisse, siis oli hea hommikul tagasi autole tõsta ja teetammi täiteks viia...
Vana ei osand muud öelda kui, et mõnel kohe juhtub, aga mõnel juhtub liig tihti.

Viimane juhus oli juba suurema isendiga, nimelt MAZ kalluriga, vaja oli betoonikoorem kaarhalli maha kallutada, ikka uksest sisse, kast üles, betoon maha ja kast alla tagasi. Aga õnnetuseks unustas juht tagaluugi luku lahti teha, mistõttu kõik see 3 kantmeetrit betooni toetus kenasti kasti tahaossa, blokeerides luugi ja ajas ka kasti niipalju tasakaalust välja, et ise enam alla ei vajunud. Auto keset halli, kasti alla ei saa, betooni maha ei saa ja ka välja sõita ei saa, sest tõstetud kastiga ustest välja ei mahtunud. Ja antigi õnnetule labidas kätte ja pildus selle kasti enamjaolt tühjaks, kuniks kast jälle niipalju tasakaalus, et alla sai, luugi lahti ja jäägi maha. Kes aga kastist kunagi betooni labidaga kühveldanud, see ehk mäletab kui tihedaks alumised kihid sõiduga vibreerisid ja kui kaua see aega võttis...
Pealt seda jutud sellesst autojuhist ka lõppevad, sest edaspidi jäigi ta ainult labidaga vehkima.