[Simmerling]

Tehnikast ja sellega tehtud viguritest on siin hulga juttu olnud. Eks selle NL aegse tehnikaga sai ju pidevalt kino. Tegelikult sai kino ikka rohkem tehnikameestega. Tehnika lihtsalt aegajalt nöökis. Aga seda tehnikat pidi ju keegi sohverdama ka ja selleks, et sohvri ammetisse pääseda pidi vähemalt III liigi lubasid (täna vastab C katile) omama. Kui amatööri load sai siis ekstrenina, lihtsalt läksid Autoinspektsiooni ja tegid liikluse ja sõidueksami, olidki autojuht valmis. Liigilubade saamiseks oli kaks võimalust kas läbi sõjakomisariaadi suunamisel ALMAVÜ autokooli või suuemate automajandite juures toimuvate kursuste. Kuna minu suhted sõjakomisariaadi onudega olid pehmelt öeldes kehvad, siis pidi otsima muid võimalusi. Minul oli au õppida autojuhiks Tallinnas I Autobaasi kursustel. Või oli ta siis juba Tallinna autovedude I Filiaal, vahet pole kuidas teda nimetati. Igaljuhul päris korraliku teooria põhja sai sealt alla. Kolm päeva koolipinki, kaks päeva töökoja kanalit ja kaks päeva hingamiseks. Nii iga nädal, pool aastat järjest. Maksti vist isegi mingisugust palka selle koolipingi nühkimise eest. Õppesõitu oli minu mälu järele selle poole aasta jooksul 160 tundi. Mitte akadeemilist või miski muu nimega 20 minutilist juppi vaid 60 minutit korda 160. Sõiduõpetajatest on meelde jäänud kaks markantset kuju Gustavson õpetas pika kabiiniga GAZ 52l ja Konimois GAZ 51. Mõlemad päris pikalt poisiotste õpetamisega ametis olnud, seega ka mõned trikid välja mõelnud. Paar nädalat sai mööda baasiümbruse tänavaid nühitud, siis viidi juba linnapeale. Üheks tõsiseks õppetükiks oli tagurdamine. Muidugi nagu toll ajal kombeks, ikka ühe jalaga astmelaual ja kael tahapoole kõveras. Treneeris Gusti seda tempu Staadioni tänaval, mäe otsas. Seal on puud ja äärekivid tänase päevani samasugusena säilinud. Võttis baasist neli poissi peale, kohale jõudes kamandas kõik kabiinist välja ja "selgitas" eelseisvat harjutust. Tagurpidi paremale puude vahele "garaazi", vasakule välja, uuesti garaazi ja pargid esialgsesse kohta. Jutt räägitud küsis suitsu. Kõik teadsid, et vana ei suitseta aga kui austatud õpetaja küsib, kuidas sa keelad. Vana korjas siis kõigilt suitsupakid kokku ja laotas "garaazi" pargitud auto ümber nii umbes 10 cm rehvidest. Siis oli meie aeg klassi näidata. Igaüks võib ette kujutada kui palju tuli pärast vaeva näha, et suitsupakist millest vähemalt 50 korda üle on sõidetud mõni suits tõmmatavaks restaureerida. Teine temp oli vanal vähe füüsilisem aga seda sai teha iga õppuriga ainult korra ja mõnega ei läinud se kuidagi korda. Tavaline õppesõit, maadled roolis vahegaaside, vahesidurite, ilma krobinata käikude lülitamise ja muu sarnasega mis GAZ tüüpi liikuriga lahutamatult kokku käivad. samas jälgid ka natukene ümberringi toimuvat, isegi higipühkimiseks pole aega. Vana kamandab "järgmisest tänavast keera paremale". Suund sisse, käik alla, pilk otsimas olematuid jalakäijaid. Pööre sooritatud tunned kuidas vaatamata jõulisele gaasisõtkumisele auto ei liigu. Paarkümmend meetrit ristist seisabki, selge topeltpedaalidel ju pidur täiesti olemas. Vana küsimusele "Mida sa nüüüüüd tegid" ei oska esimese hooga miskit mõistliku kosta. Seepeale kamandab vana sind vaatama, millise surmapatuga oled hakkama saanud. Muidugi, teeristis ripub tella oma aus ja uhkuses. Tagasi auto juures üritad kabiini ronida aga sooja kabiini asemel ulatab vana sulle istme tagant vända. Loomulikult autol tagurpidi käik sees ja siis väntadki. Sõltuvalt tee olukorrast, kui jäämäed väga suured ei ole siis nii 20 meetrit poole tunniga. Sõitu jätkates üritasin vaatamata vana protestidele vähemalt kolm korda kabiinikütet välja lülitada.