[postimees]

Saanud üks vanem härra pika ootamise peale lõpuks autoostuloa ja peagi seisis Mustamäe paneelmaja ees tutikas läikiv 412. Ainuke mure oli see, et polnud ju tollel ajal veel väljamõeldud signalisatsioone ja muid ärandamise vastaseid seadmeid. Ka turvalist garaazi boksi polnud veel eraldatud. Mis teha, häda suur ja lahendust vaja. Lõpeks hea nõu leitud. Oma esimese korruse aknast veeti faasi juhe ja ühendati auto kere külge. Nüüd võis vastne autoomanik jälle südamerahuga magada. Tema tuliuus auto oli turvaliselt kaitstud, kes käe külge paneb see sirakat saab. Nii sai see auto seista seal öösiti nädala jagu. Ühel reede öösel juhtus sealtsamast mööda jalutama üks veidi vindine mees, kes restoranis palgapäeva tähistanud oli ja nüüd kergelt taaruval sammul lauluviisi ümisedes kodu poole kõndis. Paraku tundis mees kanget põie pakitsust ja selge oli, et niimoodi küll koju ei jõua vaid on vaja natuke oma koormat kergendada. Õnnetuseks sattus see meie tuliuus 412 olema, mille läikiva rattakilbi peale meie öine piduline oma põie sisu tühjendada otsustas.... Kui esimene valu mööda läks võttis mees maast telliskivi ja virutas südametäiega auto esiaknasse. Kohaletormanud ähmis autoomanik sai aga korraliku keretäie peksa.