18-02-2012, 00:34 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 18-02-2012, 00:55 AM ja muutjaks oli Basilio.)
Jah, tõeline värskus on noolega kapis!
Meenub, kuidas kunagine kolleeg oli hädas suvilanaabri krantsiga. Käis muudkui aga tema hästihoitud ja läikiva 2101 ratta peale jalga tõstmas. Auto haises juba nagu peldik, suvine aeg oli. Kolleeg tahtis hakatuseks penile tappa anda, aga see oskas peale passida ja teda vältida. Ootas kusagil redus, kuni kolleeg valvamisest väsis või korraks kemmergusse lipsas ja kasutas siis kohe juhust. Nii nad mängisid mitu nädalat peitust, ilma et kumbki oleks tüdinenud. No ja siis läkski käiku seesama - faasiots auto külge.
Aktsiooni ennast kolleeg muidugi ei näinud, krants oskas momenti valida. Aga heledat koerakisa olnud terve suvilarajoon täis! Ja meelde jäänud krantsile selle ainsama korraga...
Minu ema sattus noorena ühes Lõuna-Eesti haiglas kokku ühe vanamutiga, kes mingi kergema hädaga küll haiglasse sattunud, aga ei tahtnud enam koju minna. Üksi ta elas kuskil talumajas, ju siis oli seal igav ja pidi ise enda eest hoolitsema. Küta, korista ja tee süüa. Haigla oli tema jaoks nagu lukshotell, kus sai tasuta elada ja pealekauba teiste muttidega ladrata. Ega siis olnud nii nagu praegu, et haiglapäev umbe kallis ja jalad vaevalt alla võtnud inimesele antakse jalaga tagumikku ning saadetakse koju paranema.
Kui sisse võeti, siis enne kuud aega tavaliselt välja ei saanud. Peaarst võis seda aega veel lõputult pikendada. Nõukogude meditsiin hoolitses sinu eest seni, kuni olid valmis kasvõi akna kaudu põgenema!
Hea küll, oli see mutt siis seal ja mõtles endale haigusi välja, iga nädal uue. Peaarst sai aru küll, aga viskas käega. Tal oli sügavalt savi. Pealegi tegi asi talle nalja.
Kord oli jälle suurel visiidil ja küsis muti käest muiates, et mis siis täna viga on? Mutil olid kõik tuntud haigused juba otsas ja ütles parema puudumisel: "Kael on nõnda kuum ning jalatallad õhukesed!"
Meenub, kuidas kunagine kolleeg oli hädas suvilanaabri krantsiga. Käis muudkui aga tema hästihoitud ja läikiva 2101 ratta peale jalga tõstmas. Auto haises juba nagu peldik, suvine aeg oli. Kolleeg tahtis hakatuseks penile tappa anda, aga see oskas peale passida ja teda vältida. Ootas kusagil redus, kuni kolleeg valvamisest väsis või korraks kemmergusse lipsas ja kasutas siis kohe juhust. Nii nad mängisid mitu nädalat peitust, ilma et kumbki oleks tüdinenud. No ja siis läkski käiku seesama - faasiots auto külge.
Aktsiooni ennast kolleeg muidugi ei näinud, krants oskas momenti valida. Aga heledat koerakisa olnud terve suvilarajoon täis! Ja meelde jäänud krantsile selle ainsama korraga...
Minu ema sattus noorena ühes Lõuna-Eesti haiglas kokku ühe vanamutiga, kes mingi kergema hädaga küll haiglasse sattunud, aga ei tahtnud enam koju minna. Üksi ta elas kuskil talumajas, ju siis oli seal igav ja pidi ise enda eest hoolitsema. Küta, korista ja tee süüa. Haigla oli tema jaoks nagu lukshotell, kus sai tasuta elada ja pealekauba teiste muttidega ladrata. Ega siis olnud nii nagu praegu, et haiglapäev umbe kallis ja jalad vaevalt alla võtnud inimesele antakse jalaga tagumikku ning saadetakse koju paranema.
Kui sisse võeti, siis enne kuud aega tavaliselt välja ei saanud. Peaarst võis seda aega veel lõputult pikendada. Nõukogude meditsiin hoolitses sinu eest seni, kuni olid valmis kasvõi akna kaudu põgenema!
Hea küll, oli see mutt siis seal ja mõtles endale haigusi välja, iga nädal uue. Peaarst sai aru küll, aga viskas käega. Tal oli sügavalt savi. Pealegi tegi asi talle nalja.
Kord oli jälle suurel visiidil ja küsis muti käest muiates, et mis siis täna viga on? Mutil olid kõik tuntud haigused juba otsas ja ütles parema puudumisel: "Kael on nõnda kuum ning jalatallad õhukesed!"
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.