[Simmerling]

Nii väike see maailm ongi. Minu esimestes lubades ilutseb väljaandmise kuupäev 13.06.1973.a. Klassiruumi taga asus ju päris suur ruum, kuhu niisugused vähe töödeldud liikurmassinad ja nende agregaadid olid paigutatud. Ise osalesin GAZ 53 mootori kokkupanekul selle muuseumi tarbeks. Nagu ksf ja koolivend samodelkin asjakohaselt märgib oli koloriitseid kujusid seal piisavalt. Aga minumeelest sujus kõik päris kenasti ja põhilne, load sai kätte. Eks selle teooria osaga oli nii nagu oli. Ise kahetsesin mõne ajapärast kibedalt, et autoehituse tundides mõlemad kõrvad lahti hoidsin, ühest sisse, teisest välja. Aga eks lollus on alati karistatav olnud ja aastakese pärast vene kroonus ajasin venekeelses manuaalis näpuga järge. Mismoodi see GAZ 52 tüüpi mootor ikka kokku käib. Mispidi rõngad sees ja kui kõvasti vända ja kepsu lukud kinni tõmmata. Tuli nimelt teha väeosa ainumale transpordi autole kobestus remonti. Nii nagu ikka - saaled rõngad, väike klapi lihv ja käis jälle. Kuna osutusin selleks hetkeks kogu väeosa peale ainukeseks kodanikuks kes mootorit seestpoolt näinud oli. Polgs teeninud meestel ei tasu ära ehmatada, ei olnud hälvikute väeosa vaid Leningradi tsiviilkaitse linnaväline komadopunkt. Mehi kokku 33 ja väeosa komandör oli van. leitnant. Enamus seltskonda sideasjanduse kunnid, liikurtehnikast puudus igasugune ettekujutus. Peale minu oli veel kolm autojuhti aga need olid mingist Usbekisani utsepkast load saanud ja seib aeti mutriga segi nagu lipsti. Teisel aastal hakkasid juba polte muust kolast eraldama.
Ega siis uhkus ei lasknud tunnistada, et ettekujutus mootori sees toimuvast selleks hetkeks veel üsna udune oli. Mida kuradit, reisilennukid lendavad üle helikiiruse ja rahvamassid hakkavad kohe Kuule ümber kolima, asi see GAZ tüüpi mootor siis ära ei ole. Täpsuse huvides peab lisama, et TU144 umbes sellel ajal mõned üle helikiiruse reisijatega lennud ka tegi aga sinna see jäi.
Seega karter alt ära, pea maha. Rõngad vahetatud, uued saaled kepsudel sees, hakkasin kolbe sisse panema. Kepsulukud pingutada xx kg, ütleb manual. Tunnistan ausalt, dünamomeetrilisest võtmest olin selleks ajaks küll kuulnud aga milline niisugune elukas peaks välja nägema, sellest puudus igasugune ettekujutus. Seepeale sai korraldatud sööklas (seal oli ainuke kaal) katsed kaalupommide ja mitmesuguste padrunisabade pikkuste/pikendustega. No see xx kilo sai siis meelde,õieti kätte jäetud, et umbes nii kõvasti ja nii pika pikendusega peab tõmbama.
Kolvid sees läks raamide vahetuseks. Kuna raamilukul pingutus XX+X kg siis sellele vastavalt sai ka pikendust pikendatud ja pisut enam jõudu rakendatud. Paigalt sai mootorit liigutada hammasvööst ja parajalt pika heebliga. Muudest toimetustest midagi eriti meeles ei ole, juu siis läksid need valutult.
Koitiski pidulik päev, kisub käivitamiseks. Akuotsad külge ja starterit. Ei ööd ega mütsi. Tähendab aku kahe nädalaga, mil mootorit sai tehtud, tühjaks vajunud. Aku ööseks laadima. Hommikul peale, ikka null emotsiooni. Vänt starterile lisaks, ikka mitte halligi. Nooo bljaa... vaata kui hea tuuga mootor sai. Urjukile käsk kätte ja 66le hääled sisse, Trossiga 66le sappa. III käiguga asfaldi peal jutid maas aga ei mingit pöörlevat liikumist kapoti all. Siis hakkas vaikselt mustad mõtted pähe tulema. Mida kuradit seal siis nüüd nihu läks.
Viimane katse: komandör, see sama van. leitnant stange peal, vänt jala all, 66 trossiga ees, GAZil III käik sees, minul varvas starteril. Süüde, ja poehali. Kui paras hoog sees siis karjun "DAVAI", annan starterit ja päästan siduri. Pealik pressib samal ajal vänta. Ja kujuta pilti, mootor hakkas ringi käima!
Aastakene hiljem, kui kirsad nurka viskasin ja koju tulin sõitis see auto samas komplektis, samade saaledega. Mismoodi saalesid ringi ei tõmmanud, see on minule tänase päevani tõsine mõistatus aga nii ta läks.