20-02-2012, 20:13 PM
Seoses rahvaloendusega rääkis sõber Arvo loo...
Koolipoisina aitas ta läbi viia 1959. aasta rahvaloendust. Tema ülesanneks oli kammida läbi elamised Tondil. Aga teadagi, millise ameti esindajad seal räigelt ülekaalus olid. Nii et peale professiooni "sõjaväelane" lisamist ankeeti (ja see oli umbes kolmas küsimus) ei olnud vaja enam rohkem midagi küsida. Saladus ju.
Aga vene rahvusest kodanikega oli kaasas üks teine traditsioon. Nimelt oli pea igal pool, kuhu loendaja saabus, ees kaetud laud. Peal head vasembalt ja parembalt, mõnes kohas aurav samovar ning kohe kindlasti kõikjal pudel haljast. Millest siis tähtsale külalisele ikka klaasike kätte anti. Hullu ju sellest polnud, lihtsalt pärast kolmandat peret tuli tavaliselt tõdeda, et selleks korraks piisab külastustest... jalad kisuvad va töntsiks kätte...
Koolipoisina aitas ta läbi viia 1959. aasta rahvaloendust. Tema ülesanneks oli kammida läbi elamised Tondil. Aga teadagi, millise ameti esindajad seal räigelt ülekaalus olid. Nii et peale professiooni "sõjaväelane" lisamist ankeeti (ja see oli umbes kolmas küsimus) ei olnud vaja enam rohkem midagi küsida. Saladus ju.
Aga vene rahvusest kodanikega oli kaasas üks teine traditsioon. Nimelt oli pea igal pool, kuhu loendaja saabus, ees kaetud laud. Peal head vasembalt ja parembalt, mõnes kohas aurav samovar ning kohe kindlasti kõikjal pudel haljast. Millest siis tähtsale külalisele ikka klaasike kätte anti. Hullu ju sellest polnud, lihtsalt pärast kolmandat peret tuli tavaliselt tõdeda, et selleks korraks piisab külastustest... jalad kisuvad va töntsiks kätte...
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!