[samodelkin]

Oh jah! AU!? Nagu juba eelpool tähendatud, olid minu arusaamad tol ajal teistsugused ja minu jaoks oli suur AU sattuda miilitsasse, või muidu vene korraga pahuksisse minna...

Mida rohkem mõtlen selle ÜKT tegemisele sundimise peale, siis kaldun arvama, et võis ju olla sama moodus sundimiseks, kui paraadile ajamine – kui ei läinud – said tööluusi kirja. Sellist moodust mäletan vähemalt kahest töökohast.
Kuna mul distsipliinalaseid pahandusi üsna tihti esines, siis ei saanud ma autokoolis endale midagi taolist lubada. Üha enam sai selgeks, et vene kroonust mul kõrvale hoida ei õnnestu ja ilma juhilubadeta ei pidanud ma sinna minekut võimalikuks.

Niisiis olin valmis ka ÜKT-d tegema, peaasi, et autokoolis pahandusi poleks ja load enne kroonu kätte saaks!
See on nüüd suure mõttetöö tulemusel tekkinud järeldus, seda päris põhjust ma tõepoolest ei mäleta...

Ja isegi VKT (kohustuslik „valmis tööks ja kaitseks“ programm) normid jäid mul täitmata – milleks mulle see märgike...?!
See on aga, hoopis teine teema.

Küll aga mäletan, kuidas Auoinspektsioonis sai eksameid tehtud.
Asus selline asutus tol ajal Tallinnas, maaliini bussijaama vastas, Lastekodu tänaval.
Veoauto eksam tavalise Gaz-52 kastikaga. Suurem seltskond aeti kasti. Mina kohe esimesena rooli. Sõita tuli mul, juba ksf Simmerling eelpoolmainitud staadioni juurde alleele. (ega sääl muidu trenni tehtud!) Minu eksam sellega lõppes. Järgmine mees pidi tagurdama auto „boksi“, ehk siis sinna puude vahele ja kolmas mees sõitis tagasi Lastekodu tänavale.
Mäletan, et üks grupivend kukkus eksamil läbi, ilma, et oleks rooli taha pääsenudki – ta ronis kastist vasakult, juhi poolt, alla!
Taksopargi grupis oli ka üks läbikukkuja, kes oli eksamile purjus peaga tulnud – temal vormistati järgmiseks eksamiajaks kaks aastat hiljem.

Väljavalituile sai siis ka Volgaga eksami tegemine võimalikuks. (olime ainult C-kat grupp ja sõiduautoload said teha ainult hea õppeedukuse korral, st kooli-autobaasi kulul, muidu tuli ise eksami eest uuesti maksta)
Meid oli neli. Mina jälle esimene. Sain vaevalt Autoinspektsiooni eest minema ja teise käigu sisse, kui juba miilits ütles, et aitab küll, jää seisma. Kamandas järgmise mehe rooli taha...
Edasisi, teiste sõite, ma ei mäletagi – tegelesin kogu aeg oma „vea“ põhjustele mõtlemisega. ...käsipidur sai maha võetud, suunda sai näidatud, rihm sai ka kinni pandud ja üks tõmmekas eksamil oli miilitsa kinnitamata rihm – sellele tuli ka siis öelda, et „kinnitage rihmad“! Kõik sai nagu tehtud. Mulle oligi mõistatus, mida ma valesti tegin, või siis ei teinud...
Alles siis, kui tagasi saime, nägin eksamikaardilt, et eksam oli /tehtuks/ tunnistatud...
Oli ju sama miilits meiega ka veoautoeksamit teinud ja ta ei viitsinud Volgaga enam eriti ringi sõita, kuigi oleks vist pidanud.

Tänapäeval on kuulda, et eksamil sõidetakse vist ligi tund aega ringi, kuid tänaval sõites - vaadates tundub küll, et paljud, kes rooli keeravad, pole vist lubasid ametlikult saanud... Väga kummalisi liigutusi on näha.
Või on siis tõesti erinevus koolituse tasemes ja tundide mahus.
Kuigi ise mõtlen ka praegu hirmuga sellele sõiduoskusele, millega ma pidin kohe autobaasi tööle minema !!!
Seda võin igatahes öelda, et määratud sõidutundide arvu ei saanud ma küll mingil juhul kätte. Hea, kui poolegi sain, see oli peaaegu kõigil probleemiks. Oli ju vaja kuidagi bensiin maha kanda. Aga see on rohkem sots.rahvamajanduse iseärasuste, kui tehnika teema...

järgneb...

Kas keegi mäletab, palju neid autokoole tol ajal üldse oli? Tallinnas, juba mainitud ATMM Õppekombinaat, DOSAAF-i (sõjaväe)kool Vene tänaval ja klubi „AUTOM“ amatöörjuhtide koolitus. Teiste piirkondade kohta mul andmed puuduvad. Ja ega muud ei tulegi pähe. Meie koolis oli ju õpilasi kõigist ENSV piirkondadest ja praegune „Susi Hotell“ oli tol ajal autokooli ühikas!