[Talupoeg taluja]

Oh,vanasti olid ikka toredad ajad.....
Mäletan,et Valuoja koolist sai kõmbitud mööda Spordihoonest ja Koperatiivi majast. Kohustuslikku menüüsse kuulus igapäevane nina maas kõndimine,sest neid pisikesi seibikesi vedeles igal pool. Talitasin siis selle rahvasõna järgi,et kes kopikat ei korja-rublat ei saa..... Peale siis mõnepäevast kooliskäimist kogunes neid kopikaid niipalju,et bussijaama kõrvalt kioskist sai 11 kopka eest krabisevas pakendis roheliste hernekommide paki!!!! Ja seda juhtus üsna tihti,eriti kevadel....
Kuna igapäevaselt sai mööda mindud Kaubamajast,sai sel juhul,kui aega oli,läbi astutud.... Vaatasin siis mida müüdi ja mis hinnaga. Vahest ema pistis näppu 10 rublase,et tooksin miskit. Müüjatädi vaatas siis imeliku näoga ja mõni küsis ka,et kust sa poiss selle raha said.... Teinekord sai kiri kaasa võetud.... Eriti huvitas mind vahtida raadiolampide letti.... Pean tunnistama,raadioparandajat minust ei saanudki.....
Bussijaamas siis oli eriti tore vaadata,kuidas talviti jäätisemüük käis. Väljas siis pea 20 kraadi külma. Kõik seisavad sabas. Jäätisemüüjatädid olid kenasti ennast riide pakkinud ja tundus ,et gaasisoendus hoidis neid elus.... Kangutasid siis lusikaga seda külmunud lahtist jäätist ja toppisid vahvlisse... Jube kannatus.
Mäletan,et müüdi ükskord pulgajäätist. Mis marki see oli,kahjuks enam ei mäleta. Aga keegi noorsand sammus leti juurest minema,lõi hambad jäätisse ja pläraki lendas suurem osa pulgaotsast minema ja jalgealla maha.... Pihku ei jäänud midagi.... Sinna see läks.
Jäätis oli ikka nagu imeasi-kõik himustasid. Mõnikord seda aga polnudki. Vist isegi enamuse ajast. Aga Blombiiri maitse pole veel suust ära läinud! Kuramus,kuhu see ometi jäänud on? Appppiiiiiiiiiii! See jäätis oli jumala kollane ja väga rammus. Hale on see värk praegu....
Ja muidugi oli see vana Viljandi Bussijaamahoone üks isevärki koht. Eesti ajal oli see olnud Ruuli töökoda,mis hiljem natsionaliseeriti ja edasi sai bussijaamaks. Selle taga oli aga laudadest löödud ROHELINE PUTKA,mis oli siis peldikuks. Seda nime vääris see asutus täiega. Mäletan,et ükskord seal vahutas....keegi oli pärmi visanud..... Kuiva jalaga oli sinna teatud aegadel võimatu pääseda. Löödi ka jalaga laudu puruks. Need rändasid siis maha,et saaks üldse sisse.... See putka muutus lõpuks eriti jubedaks,kuni siis ühel kenal päeval oli peldik kadunud ja selle asemel suur kruusahunnik...... Selle rohelise majakese saatus oli siis kurb....
Aga eriti vaatemänguline oli minu jaoks see moment,kui Bussijaama platsile ilmus "Sidrun" või " TUME FURGOON" . Nendes liikus siis mundrimeeste seltskond. Miilits käis igal päeval ka sealt läbi. Miilitsad jalutasid siis ringi ja vaatasid igale kahtlasele vennale otsa. Tihtilugu lohistati nii mõnigi vaene napsine mees minema ja pisteti kongi. Osad mehed paistsid kohe kaugelt oma välimusega silma-joodiku tunneb ju kaugelt ära.... Mis neist vaesekestest hiljem sai,jäigi mulle teadmata..... Need miilitsad olid ka omaette välimusega ja nägudega-täitsa ehtsad.....
Kali oli ka hea,kahjuks panid meie riigijuhid ka selle pe...e,nigu iga teise asja,mis hea oli...... Nüüd larbime mingit "kaljamaitselist kalja"......
Aga ikkagi olid need aastad mulle toredad 1979-1987..........
Tervitan kõiki Viljandi vene-aegseid jäätisemüüjaid! Näen Teid vahetevahel Viljandi vahel jalutamas.....