[Simmerling]

Kummaline aga seda elavhõbeda antenni värki kuulsin esmakordselt küll Diskost ja tuumasõjast. Olgugi, et hallil ajal sai selle antennindusega suht lähedalt kokku puututud. Algas kõik sellest, et sõbra isa sai kuskilt Soome antenni mõõdud. pikkus oli mingi 4 meetrit ja natuke peale ja koostamise täpsus väidetavalt ülioluline. Seega valmistamine võttis päris pikka aega. Kui antenn valmis ja sõpru ka telekat vaatama kutsuti oli esimene saade mida mina nägin Eurosvisioon. Aasta võis olla mingi 65 või 66. Igaljuhul olin Eurovisiooni näinuna koolis peaaegu sama kõva kutt kui oleksin ise kohal käinud.
Mis häältesse st Vaba Euroopa ja Ameerika hääl siis isa kuulas neid vahetevahel. Kuna neid kõvasti segati siis Põhiliselt kuulas ta mingit Saksa jaama mida ei segatud. Ilmselt olid punastel ka tehnilistel võimalustel piirid, ei saanud ju kogu eetrit jorisema panna. Erilist antenni selleks küll ei olnud.
Segaja mastid olid Tõnismäel TEMTi taga ja neid kutsuti kas Kolmeks õeks, kuna neid kolm oli, või siis laste raadiojaamaks "Urr urr, mõmm mõmm", vastavalt häälele mida nad eetrisse saatsid. Viimast nime olen küll ainult teatud ringkonnas kuulnud. Minumeelest on üks mastidest siiani püsti, vähemalt mingi aeg tagasi oli. Kui kaugele nende mastide vägi ulatas pole minule teada. Kas kattis kogu eesti või ainult Tallinna poolse ose ei tea.
Seoses nende mastidega meenub üks lugu mille kunagi tuttavalt kuulsin. Kuna punastel kõik asjad jaotuskavade ja fondide järgi jagati ja kui kunagi mingi aine või materjali olid ettevõttele välja kaubelnud siis heade põhjendustega sai neid fonde ikka ja jälle järgnevateks aastateks juurde kaubelda. Vahest muidugi trehvas aga fondijagajate hulka mõni teravam pliiats kes vähe matsu jagas ja palju jama võis tekitada.
Lugu ise oli alljärgnev. Seal mastide all oli mingi kontor, milline neid maste ja nende juurde kuuluvat aparatuuri hooldas ja vist ka segamisega tegeles, selles ei ole küll päris kindel. Mingist hallist ajast mida keegi ei mäletanud oli nimetatud kontorile eraldatud igal aatal fondi piiritusele nii umbes 200 liitri ulatuses. Noorematele meestele peab seletama, et piiritus oli tollel punasel ajal midagi sarnast kui tänapäeval mingi lahjemat sorti narkots. Tähendab hoidma pidi teda eraldi laos ja arvestus käis eraldi köidetud ja pitseeritud zurnaalis täpsusega neli kohta peale koma. Samasugune arvestus toimus piirituse kulutamise üle. Täpsus 4 kohta peale koma ja maha sai kanda kolmeliikmeline komisjon, kirjeldama pidi töid milliste läbi piiritus kulus. kontrolliti neid raamatuid erilise innuga mitu korda aastas. OK see selleks. Kujutage nüüd ette seda seltskonda kes läbi kõikude nende aastate, pigem aastakümnete oli suutnud nendest kontrollidest puhaste paberitega läbi tulla elik kõik vajalikud numbrid olid paigas ja kontrollidel kahtlusi ei tekkinud.
Ühtäkki sadas sisse just see teravamat sorti pliiats kes muu kontrolli käigus tahtis sotti saada kuhu siis täpselt piiritust kulutati. Aruannetest jooksis läbi mingi sõnakõverik mida keegi päris õigesti isegi välja ei suutnud öelda. Eks see terav kriit tahtis siis looduses näha seda asjandust mis tolle sõnakõveriku taha peitus. Kuna kodanikul, kes piirituse eest vastutas polnud halli aimugi, kus peale seespidise manustamise nimetet ollust peaks kasutama, vedas ta kontrolli aia nurka kus näitas sellele ette nii 2x2 meetrit betoonkolaka mille seest ka miski rauast asjandus välja tolknes. Kontroll oli kolakat silitanud ja sic! nuusutanud! Pobisenud siis, et ju siis on vaja ja ilmselt jäi rahule. Rahule seepärast, et järgmisel aastal oli jälle fond piiritusele olemas.

---

Näedsa, ksf aavu on sellajal kui mina klaverit tampisin, pildi ka kolmest õest välja otsinud. Niisugused nad just olid.