[nunu]

Kui kaugele nende mastide vägi ulatas pole minule teada. Kas kattis kogu eesti või ainult Tallinna poolse ose ei tea.

Ei ta ulatunud kuigi kaugele ja igas linnas oli üks. Pärnus oli Väike-Posti tänava kandis. Kas ka maarajoonides segajad olid ja kuidas seal kuulamisega lood olid, ei tea.

Päris kindel ei ole, kuid segajaid oli minule tead olevalt ainult kolm. Tallinnas "kolm õde", Pärnus siin mainitu ja kolmas oli Tartus, kus ei tea. Segamiseks kasutati "maha surutud lainet", mis saavutati erilise antennide ehitusega. Probleem oli selles, et nii Ameerika Hääl kui ka Vaba Euroopa olid ametlikult registreeritud sagedustel toimivad legaalsed saatjad ja rahvusvahelised konventsioonid keelasid siis (ja ka tänapäeval) segamise. Seega ei tohtinud rahvusvahelise skandaali ohu tõttu segaja signaal olla tuvastatav väljapool N Liidu territooriumi. Kuna riigi siseselt kontrollisid eetri puhtust ju "omad", siis siin probleemi ei olnud. Tänu sellele maha surutud lainele ulatus segajate mõju ca 30 km kaugusele mastist. Kaugemale ei tohtinud asja levida lasta, muidu oleks rootslased ja võib olla isegi soomlased võinud kisa tõsta, sest normaalselt levival lühilainel on omadus ionosfäärist tagasi peegelduma hakata ja nii ümber maailma levida. Selleks, et kogu eesti segajatega katta, oleks tulnud neid maste panna peaaegu sama tihedalt kui on mobla mastid tänapäeval. Seega väljapool suuremaid linnu oli "hääl" täiesti normaalselt kuulatav. Nii umbes 1983 aastast mäletan, et kuulasin autoga mööda Viljandi mnt Tallinna poole sõites "häält". Raadioks oli "Ural-Avto 2", kuuldavus oli täiesti normaalne, ainult et käsi pidi kogu aeg häälestusnupu peal olema, et jaama triivile järgi keerata. Kuna Ameerika Hääle saatajad asusid Lääne-Saksamaal, siis oli tegemist lühilaine kaugleviga, mille puhul "ujumine" täiesti normaalne nähtus on. Tallinnale lähenedes hakkas aga valge müra peale jooksma ja umbes Kiisa tee otsa juures ei aidanud enam ei järelehäälestamine ega ka autoga seisma jäämine, segaja müra muutis raadiosaate täiesti arusaamatuks.
1982 aastal sai proovitud Ameerika häält kuulata ka väga heade antennidega varustatud sõjaväe raadiovastuvõtjaga Р 250. Kuulamise koht oli Narva mnt 8 Tallinnas (kes ei tea, siis vabariiklik sõjakomissariaat). Kuuldavus ja kvaliteet oli ideaalne kuni yankee doodle lõpuni ja tekstini "siin Ameerika hääl Washington .... tänases saates ...", siis said segajavennad oma masina käima ja kosta oli ainult müra, ei aidanud enam mingite filtrite keeramine ega vastuvõtja kõrvale häälestamine. Tegelikult oligi VEF201(202) parim raadio millega Ameerika häält kuulata. Kõrgema klassi raadiod ei sobinud oma suure ribalaiuse ja automaathäälsetuse tõttu, madalama klassi omad olid liiga tuimad.
1986 aastal aga lõpetati (vähemalt Eestis) segamine ära.