[valdo]

Segamiseks kasutati "maha surutud lainet", mis saavutati erilise antennide ehitusega. Probleem oli selles, et nii Ameerika Hääl kui ka Vaba Euroopa olid ametlikult registreeritud sagedustel toimivad legaalsed saatjad ja rahvusvahelised konventsioonid keelasid siis (ja ka tänapäeval) segamise. Seega ei tohtinud rahvusvahelise skandaali ohu tõttu segaja signaal olla tuvastatav väljapool N Liidu territooriumi. Kuna riigi siseselt kontrollisid eetri puhtust ju "omad", siis siin probleemi ei olnud. Tänu sellele maha surutud lainele ulatus segajate mõju ca 30 km kaugusele mastist. Kaugemale ei tohtinud asja levida lasta, muidu oleks rootslased ja võib olla isegi soomlased võinud kisa tõsta, sest normaalselt levival lühilainel on omadus ionosfäärist tagasi peegelduma hakata ja nii ümber maailma levida.
[...]
1986 aastal aga lõpetati (vähemalt Eestis) segamine ära.

Ameerika Hääle ja Vabadusraadio (ca 1982-83 nimetati see ümber Vaba Euroopaks) intensiivne ja pidev segamine algas üsna vahetult 1980. aasta olümpiamängude järel, kui mu mälu mind ei peta, siis 1980. aasta sügisest. Minu jaoks oli see halb üllatus, sest olin alates 1979. aasta jõulutest (mil N.Liit Afganistani sõjaliselt sisse läks) nende jaamade pidev kuulaja.

Samas, tõenäoliselt eelnimetatud põhjustel, oli segamise intensiivsus ja maht eri aegadel erinevad ning reeglina andis välja peilida asendi, kus oli võimalik mürina vahel jutust aru saada. Peilimine seisnes nii raadio asendi valikus kui ka lainete valikus - anti ju neid saateid eetrisse mitmel sagedusel ehk tollase kõnepruugi järgi lainepikkustel 25, 31, 41, 49 ja 75 meetrit. Enamikel siinses kaubandusvõrgus müüdud raadiotel olid need lühilainealad kõik olemas ning tavaliselt sai siis otsitud neist viiest seda lainepikkust, kus segaja mõju väiksem oleks.

Mäletan, et millalgi 1982.-84. aasta paiku (kes ütleks täpsemalt?) Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa sagedusalad laienesid - lainepikkuses väljendatuna 13, 15 ja 19 meetri peale. Põhjus selleks oli väga lihtne - raadiolainete leviku iseärasustest tingituna ei olnud võimalik neid lainealasid intensiivselt segada, nii et segaja mõju poleks välisriikidesse ulatunud. Seega oli seal segaja mõju väiksem või puudus segaja hoopis. Oli ainult üks puudus - kaubandusvõrgus müüdud vastuvõtjatel need lainealad puudusid, mis tähendas seda, et raadiod tuli ise ümber ehitada neile lainealadele. Mäletan, et sai ühel transistorraadiol võnkeringide poolidelt teatud õpetuse järgi traati maha keritud ja nii tehtud 25 m laineala ringi mingile lühemale lainele. Ja tulemusena sai nimetet raadiojaamu seniselt puhtamalt kuulata.

Alates laulva revolutsiooni peasündmustest 1987-89 kuulasin neid jaamu senisest harvem, sest ka kohalikus hakati juba rääkima probleemidest üsna vabalt. Samas jäin Ameerika Hääle eestikeelsete saadete tükatiseks kuulajaks kuni 2000ndate aastate alguseni (2004 need lõppesid), sest oma professionaalsuselt olid sealsed uudistesaated (eriti välissündmuste kajastamise osas) siinsetest jaamadest üle. Eriti puudutas see uudiste (faktide) ja kommentaaride lahusust. 1990ndatel kandis Ameerika Hääle eestikeelseid uudiseid üle ka Eesti Raadio.

Igatahes minu maailmavaadet ja maailma asjadest arusaamist need jaamad oluliselt avardasid. Kuigi Läänel oli raudse eesriide taga olevast seisust tihti moonutatud pilt, sai sealt siiski aimu, mida Lääne endast kujutab ja mis on siin tegelikult toimunud ja toimumas. Imehästi on mulle näiteks meelde jäänud legendaarse Ernst Jaaksoni raadiokõne Ameerika hääles Eesti Vabariigi aastapäeva puhul 24. veebruaril 1984, kus ta arutles uue NLKP peasekretäri Tšernenko värsket ametisseastumist ning kahjuks tõdes, et uus peasekretär tähendab Eesti jaoks endise surutud olukorra säilimist. Selgelt mäletan, et ta lõpetas oma kõne sõnadega "... soovin oma rahvuskaaslastele kodumaal meelekindlust ja sisemist jõudu vastu pidada ajani, kui muutunud rahvusvaheline olukord loob uue olukorra kogu Ida-Euroopas." (praegu, 28 aastat hiljem võin eksida ta mõnes sõnas). Loomulikult me keegi ei teadnud, et see juhtub juba 5-7 aasta pärast. Igatahes nii laulva revolutsiooni ajal 1987-89 kui ka augustis 1991 tulid mulle 1984 lausutud Ernst Jaaksoni sõnad selgelt meelde.