16-03-2012, 14:58 PM
Üks lugu, mis juhtus kaugetel kuldsetel kuuekümnendatel. Nagu me kõik hästi teame, kolis tol ajal lõpututest Sarmaatia avarustest meie liiduvabariiki arvukalt seltsimehi-tehiskaasmaalasi. Ka gorod Tallin polnud erand, seda enam, et uusi maju ja kortereid valmis iga päevaga üha enam ja enam. Kusagilt elektrita muldonnist tulnule oli kahetoaline kõigi mugavustega korter totaalne luksus. Mõelda vaid, vesi tuleb seina seest, valguse saamiseks polegi petrooleumi vaja ja isegi asjal saab käidud otse toas ega pea enam kahe kaikaga tare taha põõsasse kükitama minema (kahe kaikaga - üks on mõeldud maasse löömiseks ja kinni hoidmiseks, teine huntide-karude eemale peksmiseks). Igasugused muud arusaamatud luksused veel peale selle, noh, nagu näiteks, et korter on küll üheksandal korrusel, aga trepikojas on selline võlukapp, millel tuleb kõigepealt ukse taga olevat nuppu vajutada, siis seal sees teist ja - hoplaa! hetk hiljem avastad ennast juba esimeselt korruselt (või vastupidi). Ja veelgi suurem ime: lähim telefon ei asunud mitte 20 kilomeetri kaugusel külanõukogus vaid siinsamas, keset mikrorajooni, poe juures. Eriti õnnelikel veel isegi oma korteris ja, nagu katsetustel selgus, töötas ka ilma 2-kopikalist sisse toppimata! Ühesõnaga, isegi liiga palju uusi tehnikaimesid.
Ja kord helises ühes majavalitsuses telefon. Helistajaks murelik tädike, kes rahvastevahelise suhtlemise keeles teatab, et korter on muidu küll aus ja hea, aga üks väike mure on ka: nimelt pliit ajab hirmsasti suitsu tuppa ja soojaks ei lähe. Et oldagu nii kenad ja saadetagu töömehed asja uurima. Majavalitsuse töötaja vaatas aadressi ja imestas endamisi, et peaks nagu uus üheksakorruseline maja olema...? Aga olgu. Igaks juhuks otsustas ta remondibrigaadi välja saata, et las käivad ja vaatavad olukorra kohapeal üle. Mehed kimasidki oma GAZ51 -ga kohale, nii et hapniku- ja atsetüleeniballoonid furgoonis kõlksusid. Aga kohale jõudes selgus, et mingeid tööriistu seekord vaja ei lähegi. Tuli ainult lasta korteriperenaisest mammil äratahmanud puuhalud praeahjust välja võtta, paluda tal viisakalt edaspidi selliseid eksperimente mitte korraldada, ja seejärel korraldati väike koolitus teemal: "mis on gaasipliit ja kuidas seda kasutada".
Ja kord helises ühes majavalitsuses telefon. Helistajaks murelik tädike, kes rahvastevahelise suhtlemise keeles teatab, et korter on muidu küll aus ja hea, aga üks väike mure on ka: nimelt pliit ajab hirmsasti suitsu tuppa ja soojaks ei lähe. Et oldagu nii kenad ja saadetagu töömehed asja uurima. Majavalitsuse töötaja vaatas aadressi ja imestas endamisi, et peaks nagu uus üheksakorruseline maja olema...? Aga olgu. Igaks juhuks otsustas ta remondibrigaadi välja saata, et las käivad ja vaatavad olukorra kohapeal üle. Mehed kimasidki oma GAZ51 -ga kohale, nii et hapniku- ja atsetüleeniballoonid furgoonis kõlksusid. Aga kohale jõudes selgus, et mingeid tööriistu seekord vaja ei lähegi. Tuli ainult lasta korteriperenaisest mammil äratahmanud puuhalud praeahjust välja võtta, paluda tal viisakalt edaspidi selliseid eksperimente mitte korraldada, ja seejärel korraldati väike koolitus teemal: "mis on gaasipliit ja kuidas seda kasutada".
Puruks ja pool pööret tagasi!