16-03-2012, 22:46 PM
Huvitavad pajatused. Viimasel ajal meenuvad endalegi mitmed mälupildid kaugematest aegadest, mida siinkirjutajana isiklikult mäletan - neist varasemad saavad pärineda 90. aastate väga algusest, sest napid eluaastad ei luba tungida kaugemale minevikku. Kahju! Siiski on autode, busside ja teiste liikurmasinate osas meil kahekümne aasta vältel paljugi muutunud.
Näiteks mälupilt sellest, kuidas veel 90. algul Pärnu rajooni Kalevipoja kolhoosis prügi veeti. Toimus see protsess väga töömahukalt, kuna tehnoloogia oli tollastegi olude kohta üsna primitiivne. Kuna kolhoosil puudus spetsiaalne prügiauto, tühjendas kortermajade prügikonteinereid järgmine kooslus - liivakarva kollase kabiiniga GAZ 53 baasil kraana ja sinise kabiiniga GAZ 53 isekallaja. Sõitis see tandem vist kord kuus konteineri juurest konteineri juurde, pakkudes poisikesele huvitavat vaatepilti. Tühjendamistegevus ise kulges järgnevalt. Kõigepealt väljus autokraana juhikabiinist sohver, kes tõstis maha kraana "käpad". Koos teise masina juhiga kinnitati konteineri ning kraananoole "noka" külge trossid. Seejärel ronis kraanajuht tõsteseadme operaatori kabiini. Isekallutaja sohver ajas oma masina võimalikult konteineri äärde. Suure konteineri tõstmine (need olid hirmsuured pealt lahtised kolakad) polnud GAZ-kraana jaoks lihtne ülesanne - mootor ju nõrgavõitu. Alati saatis tööd selline mürin ja vingumine, nagu olnuks GAZil viimane "siga" väljas ning vahel tundus, et kohe-kohe vajub terve kupatus kokku. Midagi niisugust aga ei juhtunud. Ometi võin vanduda, et nägin siis, kui konteineri sisu isekallutaja kasti paiskus, pingest vabanevat kraanat suisa värisemas. Tühja konteineri tagasitõstmine, trosside eemaldamine ühes käppade tagasipanekuga oli eelnenu kõrval lausa lapsemäng. Killavoor võis oma teekonda jätkata. Juhtus olema kevad või suveaeg, andisid asjale lisavärvi ümberringi heljuv aromaatne haisupilv ja summ kärbseid.
Omaette kustumatu vaatepilt oli see, kuidas ühe lähedalasuva eramaja prügikasti tuli tühjendama töökoja tõstuk. Lapsearule tundus masin üsna iidsena (peaaegu musta värvi, ehitatuna ümarate vormidega GAZ 51 baasil). Kabiiniustel seisis kiri "VIKERO", mis viitas tõstuki algsele päritolule. Seda suurem oli vaatleja üllatus, kui masin võttis täis prügiurni haaratsitele ning läbis töökojani jääva mõnesajameetrise sirge teelõigu tagurpidi - veel kiiremini kui edaspidi sõites!
Näiteks mälupilt sellest, kuidas veel 90. algul Pärnu rajooni Kalevipoja kolhoosis prügi veeti. Toimus see protsess väga töömahukalt, kuna tehnoloogia oli tollastegi olude kohta üsna primitiivne. Kuna kolhoosil puudus spetsiaalne prügiauto, tühjendas kortermajade prügikonteinereid järgmine kooslus - liivakarva kollase kabiiniga GAZ 53 baasil kraana ja sinise kabiiniga GAZ 53 isekallaja. Sõitis see tandem vist kord kuus konteineri juurest konteineri juurde, pakkudes poisikesele huvitavat vaatepilti. Tühjendamistegevus ise kulges järgnevalt. Kõigepealt väljus autokraana juhikabiinist sohver, kes tõstis maha kraana "käpad". Koos teise masina juhiga kinnitati konteineri ning kraananoole "noka" külge trossid. Seejärel ronis kraanajuht tõsteseadme operaatori kabiini. Isekallutaja sohver ajas oma masina võimalikult konteineri äärde. Suure konteineri tõstmine (need olid hirmsuured pealt lahtised kolakad) polnud GAZ-kraana jaoks lihtne ülesanne - mootor ju nõrgavõitu. Alati saatis tööd selline mürin ja vingumine, nagu olnuks GAZil viimane "siga" väljas ning vahel tundus, et kohe-kohe vajub terve kupatus kokku. Midagi niisugust aga ei juhtunud. Ometi võin vanduda, et nägin siis, kui konteineri sisu isekallutaja kasti paiskus, pingest vabanevat kraanat suisa värisemas. Tühja konteineri tagasitõstmine, trosside eemaldamine ühes käppade tagasipanekuga oli eelnenu kõrval lausa lapsemäng. Killavoor võis oma teekonda jätkata. Juhtus olema kevad või suveaeg, andisid asjale lisavärvi ümberringi heljuv aromaatne haisupilv ja summ kärbseid.
Omaette kustumatu vaatepilt oli see, kuidas ühe lähedalasuva eramaja prügikasti tuli tühjendama töökoja tõstuk. Lapsearule tundus masin üsna iidsena (peaaegu musta värvi, ehitatuna ümarate vormidega GAZ 51 baasil). Kabiiniustel seisis kiri "VIKERO", mis viitas tõstuki algsele päritolule. Seda suurem oli vaatleja üllatus, kui masin võttis täis prügiurni haaratsitele ning läbis töökojani jääva mõnesajameetrise sirge teelõigu tagurpidi - veel kiiremini kui edaspidi sõites!