[Vana7]

Värskendan pisut teemat,sest muidu jääb mulje,et kõik NL aegsed lood on juba kirja pandud.
Selle loo alapealkiri võiks olla"Miks mulle raud meeldib hobusest enam?".
Meie peres kasvatati aias õunapuude-marjapõõsate ridade vahel köögivilja ja kapsa-,kaalikataimi müügiks.Aiamaa harimiseks laenas isa Püti Jaanilt juba eelmistes lugudes mainit ühest silmast pimeda ja lonkava sõjatrofeehobuse.See oli muidu tore ja rahulik loom,kuid viletsa nägemise tõttu kaldus pidevalt vaolt kõrvale.Isal oli vaatamata kõledale aprillikuu ilmale harkadra hoidmisest särk läbimärg ja hääl pidevast"Vagu!" karjumisest kähe(võimalik,et see hobu oli sõja käigus ka kurdiks jäänud). Kutsus siis mind hobust suiseist(sellised raudpulgad,mis tööhobule suhu käivad ja mille külge ohjad kinnitatakse)vaol juhtima.Setukale aga see tegevus vist ei meeldinud - üsna varsti haaras ta mind hammastega turjast ja viskas karusmarjapõõsasse.Olin siis vast 8 aastane.
Järgmine ebameeldiv kogemus tuli mõned aastad hiljem.Suvevaheajal käisid pea kõik maal elavad koolilapsed kolhoosis tööl.Peamiseks tööks oli söödakapsa ja -peedipõldude kõplamine.No ei meeldinud see mulle mitte ja suure nurumise peale lubas brigadir mind hobuloorehaga heina riisuma.Kuna olin noor ja kognematu anti mulle tallist kõige vanem mära,kes olla hästi rahulik ja kellel oli mingi kõhuhaigus,sest ta peeretas pidevalt ja pikalt.Lisaks oli see mära niivõrd flegmaatiline,et mõnikord sikuda ohjadest kasvõi endal õlaliiges paigast - tema pöörab ikka sinna,kuhu talle meeldib.
Ja kujutage nüüd ette seda heinatööd:vähemalt 30 kraadine kuumus,päike lõõskab lagipähe,tuulehõngugi pole,parmupilv ümber hobuse ja minu ning pidevalt käib nina all peeretamise purts-purts -purts,millega kaasneb loomulikult vastavahaisuline gaasipilv.Muide need hobuseparmud on sellised väikese pääsukese mõõtu,hammustavad sinu küljest tüki liha ja lendavad siis seda puu otsa mäluma.Veelgi hullemad on väikesed hallid parmud,keda meie kandis lätlasteks kutsuti.Kui suure hobuparmu ründelend on nähtav ja saab tõrjet rakendada,siis "lätlased" tulevad karja kaupa selja tagant,maanduvad vaikselt paljale ihule ning hakkavad viivitamatult verd imema.
Vist kolm päeva pidasin loorehal vastu,siis nurusin jälle brigadiri,et ta mind kapsaid kõplama lubaks.
Vot traktor - see oli hoopis teine asi.Isa lubas mind juba üsna poisikesena(loomulikult siis,kui ülemused ei näinud)traktorirooli lihtsamaid põllutöid tegema.Kui hobune keeras mõnikord sinna,kuhu tema tahtis,siis traktor pööras alati sinna,kuhu mina tahtsin.Bensulõhn on olnud ja on minu jaoks nagu hugo bossi lõhn pangahärradele.Lisaks muudele jamadele on vaja hobust sööta-joota igapäev,vaatamata sellele,kas teda parasjagu töötegemiseks vajatakse,traktor aga vajab tankimist ja hooldust vaid siis,kui see liigub.