[pen.skar]

Oli meil brigadir Emmi, kelle nimega siiamaale pikaldasi talumehi tegutsema manitsetakse. Ta võis kevadel nelja aeg varahommkul ukse taga lõhkuda- poisid üles, maa külmand, ruttu väetist külima. Oigasid küll, et pea hirmus haige ja alles said magama. Kui saaks veel natuke viina...Lubas sedagi tuua ja ka tõi. Ja töö käis. Ja palgad tegi korralikud. Nüüd on ta juba vana. Kui perearst teda tulemas näeb, poeb laua alla peitu. Emma tulek on ikka nagu kõbusal vanainimesel. Kui arvab end arsti vaateväljas juba olevat, võtab kepi appi, enne majanijõudmist teisegi ja edasi veel vaevu-vaevu. Sees kurdab õele- mul nüüd see ja see haigus, vaja sinna ja sinna saatekirja. Tuuakse vaene arstki platsi. Emmiga on nii, et kui ta mesikeelsele jutule kohe vastu ei tulda, siis neab maapõhja. Pikalt ja valjult...Tohter ohkab ja kirjutab, olgugi et enamus uuringuterahast on niigi Emmile kulutatud. Majandis oli ta alul majandusjuhataja aga tüdis ahjukütjate, koristajate kamandamisest. Direktor punnis Emmi edutamisele vastu- pole sul ju vastavat haridust. Käis mingi riiklik koolituskampaania. Emmi kohe Olustverre kaugõppesse ja lõpetas kiitusega- noored, tehke järele!
Kunagi metsatööl leiti tühjas talus lakast noobel surnukirst. Kellegil idee- viime öösel Emmi ukse taha. Hommikuudus olla Emmi seda siis kirvega lammutanud ja põletanud. Klappis ka olukorraga- Emmi just vahetas nime, läks uuele, nooremale mehele... Võimu oli tal üle sovhoosi, ainult siberi pärast brigadirist kõrgemale ei saanud. Sai linaplaanid täidetud ja autotäite "turuvarblaste" kantseldamisega hakkama. Poegadele võttis tema naised, ei lubanud mingit isetegevust. Ühe pruudikandidaadi perest tuli välja, lausus- ainult külm laud ja see ka kesine- poiss, sõidame edasi!