[oltsberg]

Kinnitan omalt poolt siin kaugel eespool kirjeldatud lihakombinaadi ja rottide probleemi. Tartu lihakombinaadis töötanud sugulane rääkis, et tõesti-tõesti tulid vahetult peale liinide käivitamist esimesed vorstid üsna rotised. Mõistagi oli selle vastu vaja võidelda. Antigi siis enamikule töölistele vaba päev ja lasti tsehhidesse ammoniaaki, sest muud "massihävitusrelva" ei suudetud välja mõelda. Ühes ruumis oli aga aken kergelt poikvele ununenud ja õhtul vaatama minnes nähti järgmist pilti: rotid istusid kenasti aknalaual reas ja hingasid värsket õhku. Niipalju siis tõrje efektiivsusest...

Eelmainitud sugugulasega seonduvalt veel üks põnev lugu: nimelt oli tal vaja vannituppa seinale plaate panna. Tänapäeval lihtne: lähed ehituspoodi, igasugu plaatimis- jms -segud olemas, lisa ainult vett. Tollel ajal asi keerulisem, kõik pidi ise kokku segama. Tsementi kuskilt saadi, aga kust võtab üks korrusmajas elav linnainimene liiva? Aga nõukogude inimene oli leidlik: milleks maja kõrval laste liivakast? Õhtupoolikul, kui lapsed sinna mängima läksid, nägid nad kummalist pilti: suur tädi ja onu istuvad liivakastis ja kühveldavad ämbritesse liiva! Lapsed vaatasid nõutult, kuni üks julgem küsis: "Tädi, mis sa selle liivaga teed?" Tädi otsustas siis vähe villast visata ja vastas: "Meil on vannitoas krokodill, talle on vaja." Lapsed jäid selgitusega rahule ja juhtum ununes, kuni... Mõned päevad hiljem helises uksekell, ukse taga oli kari lapsi, kes teatasid: "Tädi, me tahame krokodilli näha!" Krokodilli? Mis jama? Siis tuli meelde küll, et lastele sai pula aetud. Kiire vastus: "Me viisime krokodilli ära maale." Sellega oli lugu lõppenud. Siit ka väike moraal: lapsi ei maksa alahinnata ja vale genereerib valet.