[Daff]

Lugu mehest kes sisustas oma ja teiste aega igasuguste riukaid täis juttudega. Igaks juhuks ma jätan koha mainimata, et mitte olla ebaõiglane teiste kolhooside vastu, kus võis elada samasugune mees ja võis juhtuda täpselt samasugune lugu.
Oli sügisene hommikutund X kolhoosis. Nagu ikka hommikuti majandi töökojas, aeti juttu ja asuti usinasti aega surnuks lööma. Päev ei tõotanud tulla mitte millegi poolest erinev tavalisest argipäevast, kui, töökotta sisenes eelmainitud lõuapoolik.
Kerge sumin käis läbi töömeeste, sest oli oodata järjekordset head nalja kodaniku suust. Aga nalja ei tulnud. Maestro sammus vaikides läbi töökoja. Üks töömeestest ei suutnud leppida olukorraga ja hüüdis:kuule seltsimees, valeta ka midagi.
Ah, ei ole aega, linna tuli tosool müügile, vaja kanister otsida ja järjekorda minna.
Sellega kogu jutuajamine piirdus, kellegil polnud aega enam tegeleda kõrvaliste asjadega. Kokku koguti kõik tühi taara, mis vähegi suutis vedelikke kinni hoida, ja korraldati kolhoosi bussiga dessant linna auto varuosade poodi. Olgu öeldud, et sellel ajal oli tosool suurem defitsiit kui praegu lendav taldrik.
Suur oli poemüüja imestus, kui uksest sadas sisse paarkümend meest, sooviga osta tosooli, mida polnud selles poes veel ennem müüa olnud, ja ega tõotanud ka kunagi tulla.