[oltsberg]

Elas kord autojuht, noor, terve ja traditsioonilise seksuaalorientatsiooniga mees. (Teistsugune orientatsioon ei tulnud tollal kõne allagi, sest selle vastu oli ENSV kriminaalkoodeksi paragraf 118, mis nägi ette koguni vabaduskaotusliku karistuse.) Aga see selleks. Eelmainitust tulenevalt külastas mees tihti oma kooliõpetajast pruuti, kelle korter asus kooli internaadiga samas majas. Korteri paiknes teisel korrusel ja sinna viis järsk ja pime trepp. Nagu me teame, algas ja lõppes nõukogude autojuhi talvine tööpäev "veeprotseduuridega". Õhtul põristas mees reipalt internaadi juurde, lasi autost vee välja, öösel lasi enda seest hoolega välja miskit muud ja tatsas hommikul kahe pange kuuma veega auto juurde. Selline vaatepilt muutus internaadi elanike jaoks tavapäraseks, kuni tekkis idee hallidesse päevadesse veidi vaheldust tuua. Hilisõhtul, kui mees pruudi korteris viibis, sätiti trepile vastavale kõrgusele pingul nöör ja järgmine hommik polnud sugugi igav ja tavapärane... Olgu öeldud, et see julmavõitu nali ei häirinud sugugi noorte suhteid, tänaseks päevaks on nad ligi 40 aastat koos elanud.