[oltsberg]

Lugu sovhoosi direktorist.

Nagu kõigil majandijuhtidel, tuli temalgi aeg-ajalt ametiasjus Tallinnas käia. Tavaliselt võeti sellised sõidud ette Nysaga. Bussijuhile olid need parajaks katsumuseks, sest maa oli pikk ja pidi väga vara kodust välja tulema. Aga oli muidki põhjusi, millest allpool.

Oma ametiasjad ajas direktor kärmelt korda, aega ei viitnud. Seejärel võttis ta heaks restorani minna, et süüa ja söögile ka korralikult alla ja peale võtta. Peale sellist protseduuri algas kodutee. Selgus, et sm direktorile restos manustatust ei piisanud, mistõttu tuli teha peatused iga teeäärse kõrtsi juures. Seetõttu veniski bussijuhi tööpäev kohutavalt pikaks. Ükskord jäi direktor joodud kvantumi tõttu tagasiteel tukkuma ning bussijuht otsustas järjekordsest kõrtsist süüdimatult mööda kihutada. Mõne aja pärast ärkas direktor üles ja küsis, et kaugel too kõrts on. Kui juht tunnistas, et see on juba selja taga, anti korraldus masin ümber pöörata ja tagasi sõita. Seega ei olnud säärastel manöövritel mõtet ja edaspidi peatus bussijuht igas "peatuses" sõltumata sellest, kas ülemus magas või oli ärkvel.

Ükskord, kui direktori abikaas oma kallist meest Tallinna-reisile saatis nägi ta, et bussijuhil on ilus karvamüts. Naine ütles siis direktorile, et kuule, sina peaks ka endale sellise ostma, ja andis ostuks rahagi. Direktor aga kallas mütsiraha kõrist alla ja pöördus enne naise palge ette naasmist bussijuhi poole. Et olgu too hää mees, laenaku mütsi, naisele peab näitama, muidu tuleb pahandus. Lubas mütsi esimesel võimalusel tagastada, näiteks siis kui ise mütsi ostab. Või kui sellist kuskilt osta ei saa, annab ikka tagasi, naisele ütleb, et kaotas ära vms. Teadaolevalt aga pole seda mütsi tagastatud tänase päevani, kuigi juhtunust on möödas umbes 30 aastat...