[oltsberg]

Lugusid Kohtla-Järve mööblivabrikust, mis leidsid aset üsna nõukaaja lõpus.

Üks mees tuli hommikul tööle suisa kolmekesi: tema, tuumapohmell ja veinipudel, mille abil ta pohmakat ravida kavatses. Võttiski siis enne tööd riietusruumis punni pealt, kallas sisse, jäi uniseks ja keeras riidekappi magama. Seal põõnas ta seni, kuni kolleegid ta üles ajasid ja teatasid, et tööpäev on läbi. Kõige naljakam kogu asja juures oli see, et tööluusi mees kirja ei saanud. Ta ju viibis tööl!

Tollel mehel vedas, et juua sai, üldiselt oli igasugune alkohol tänu Gorbatšovi tempudele muutunud suureks defitsiidiks. Aga siiski saabus õnnepäev: vabrikusse jõudis uudis, et poes müüakse pihlakaveini. Töö jäeti kus seda ja teist ning mindi veini järele. Peale erakordset ostu siirdusid kohusetundlikud mehed tööpostile tagasi ning lisaks tööle andsid mõistagi pihta ka veinile. Vein oli hea: hakkas pähe, kuid lisaks sellele võttis ka põhja alt. Seetõttu nägi vabriku kergendusosakond välja selline, et "peldik" oleks selle kohta väga ilusti öeldud.

Ühe mehe tööülesandeks oli puurida kapiustesse käepidemete tarvis auke. Et augud õigesse kohta satuksid, oli kasutusel vastav šabloon. Lõunavaheajal otsustas üks kolleeg augupuurijale pisut pulli teha ja puuris terve šablooni suvalisi auke täis. Lõunalt tulnu vahtis nõutult šablooni, mis nägi sõna otseses mõttes välja nagu sõel. Aga tööd tuli teha. Suutmata õigeid auke kindlaks teha, otsustas ta puuritavad augud asendada pliiatsiga tehtud täppidega. Nipp läks läbi, liini lõpus passiv OTK-mutt vaatas asja kaugelt ega märganud midagi kahtlast. Võib ette kujutada, mida mõtles ja tundis sellise kapi ostja. Aga noh, nõukogude inimene oli kannatlik ja kõigega harjunud. Seevastu ekspordiks määratud mööbel tehti küll äärmise korralikkusega.