[Daff]

Veel üks lugu varustajast. Kuna ksf. Basilio siin juba märkis "olid nad ühed suured lõuapoolikud" , siis ei hakka enam iseloomustamise peale aega raiskama, vaid asume kohe asja kallale.
Meeldis meie varustajal ajada igasugust lolli juttu, mida kunagi ei tohtinud uskuma jääda, aga ometi, kõik mis see tüüp rääkis, võeti miskipärast puhta kullana. Pärast jah, käidi rusikad püsti, et, kuradi Juss, jälle lõi p""""e lohku. Nii ka seekord.
Hommikul, nagu alati, sai majandi rahvas kontori ees kokku. Tööjaotus, öeldi selle kohta. Seal sai kuulda kõike. Kes millega rahul oli, mis oli küll suur ime, pigem oldi alati millegagi mitte rahul. Ja siis poetab Juss mokaotsast, et tal need riigi mured varsti seljataga. Ta läheb ära pensionile. Ja jutul lõpp, arutati muid asju edasi. Seal aga oli üks terava kõrvaga noormees pundis, kes selle lause kinni püüdis ja tegi kohe vastavad järeldused.Leides paraja momendi, sättis ta ennast direktori jutule ja püstitas enda kanditatuuri vakantseks muutunud varustaja kohale. Suur oli aga tema imestus , kui sai kuulda, et Jussil pensionini veel kümme aastat.