[Daff]

Siia siis üks lugu vanast "heast" nõuka-ajast. Juhtus see seitsmekümnendate lõpul, kui meie maad valitsesid seltsimehed ja NLKP.

Tavaline hall argipäevahommik veel tavalisemas riigimajandis. Kõik sujus oma sissetallatud rada. Tööjaotuses jagati konveiermeetodil töölistele kätte ülesanded eelolevaks päevaks ja miski ei andnud märku peagisaabuvast suurest pahandusest. Lausa nii suurest , et sellesse haarati kaasa isegi rajooni parteikomitee. Dispetšeri ruumi astub sisse Jüri, autojuht. Parteitu, kuid selle eest rahva seas väga lugupeetud kodanik. Nalja ja napsumees oleks kõige kokkuvõtlikum sõna tema iseloomustamiseks. Seda , et ta napsumees oli , oli märgata ka antud hetkel, kui mees oma sõidulehte ootas. Jüri tervislik seisund aga ei meeldinud mingil arusaamatul põhjusel osakonna juhatajale, ja ta tegi märkuse mehele. Sellest aga tõusis tüli mis päädis sellega , et Jüri astus uksest välja, lõi ukse pauguga kinni ja hüüdis veel üle selja temale palju kuulsust toonud lause:
"Kuradi oinas".
See aga oli meie lugupeetud osakonnale liig mis liig. Tema, parteilane, kommunist, mitmete aukirjade ja medalite omanik, ja nüüd nimetatakse teda oinaks. Võttis mees nõuks välja uurida miks teda nii solvati. Jüri aga, aimates halba, salgas selle lause maha. Algul väitis, et ta pole niimoodi öelnudki, hiljem ajas veel igasugust vahtu suust välja ja jäigi selgusetuks, kes lõpuks oinas on ja kelle pihta see lause käis.
Aga ärme unustame mis ajal see lugu juhtus. Siis oli olemas selline instants nagu seltsimehelik kohus.Ja selle kohtuga see lugu lõppes.
Osakond, kelle hingeline seisund oli läbi solvava repliigi rööpast välja löödud, otsis abi parteikomiteest. Ja sealt abi tuli. Organiseeriti seltsimehelik kohus, et lurjus avalikkuse ette tuua ja hukka mõista.
Jõudis kätte X aasta X kuupäev. Majandis oli vaba päev, et kõik saaksid tulla vaatama kuidas ketserid tuleriidal põlevad. Must Volga rajooni parteikomitee töötajatega maandus klubi ees. Klubis oli juba presiidiumi laud kaetud, punase linaga muideks , mille taga võtsid istet need tähtsad tegelased.Kohus võis alata.
Kuulati ära osakonnajuhataja kaebus ja tõdeti, et jah, paha lugu.
Kutsuti kohtu ette Jüri , kes nägi nii viks ja viisakas välja nagu peiupoiss. Eladeski ei ütleks , et see mees viina võtab.
Räägib siis Jürikene auväärt kohtule kuidas ta lugupeetud osakonnajuhatajaga tülli läks, kui halb teguviis see oli, ja kui sügavalt ta seda hinge võttis ja kui raskelt ta seda kõike üle elas. Ja seda, et ta kedagi oinaks suvatses nimetada, see teps mitte õige ei ole. Oinaks olla ta oopistükis ennast nimetanud, kuna nii auväärse kodaniku vastu häält tõstis. Ilukõne, mille Jüri kohtule ette kandis, oli nii ilus, et parteikomitee esimesel sekretäril, naisterahvas muide, pisar silmanurka tõusis ja ta kõik Jüri tehtud ja tegemata patud andeks andis. Kohtuotsus kuulutati välja ja süüdi ei jäänud selles keegi.Lõpp ilus nagu muinasjutus aga lugu ise veel ei lõppend sellega.
Kui asjaosalised hakkasid laiali pudenema, et jätkata tööd sektsioonides, oli koha ka osakond, kes tegi ettepaneku minna tema topeltkabiiniga jaama metsa ja lasta mõni viin, et sõjakirves maha matta. No kellel saab nii aruka ettepaneku vastu midagi olla. Ühel häälel ja meelel kiideti otsus heaks ja seltskond läks napsutama. Kui esimene pudel võetud oli küsis järsku osakond:
"Jüri, kellele sa ikkagi oinas ütlesid?"
"Sinule, kellele siis veel, kuradi oinas"
"No näed, mis ma rääkisin,kas sa siis kohe ei saanud öelda, ma pean nii palju vaeva nägema, et tõde teada saada"
Ja sellega see lugu lõppeski. Nende jaoks. Rahvas aga räägib seda nagu anekdooti veel kaua-kaua.