[weix1]

Esivanematelt kuuldud lugu sellest, kuidas vanal ajal auto midagi rohkemat kui pereliige oli.
Nimelt 70ndatel ilmus perre uhiuus 2101. Sinine ja ise moskvast toodud. Toomas käisid seda minu isa ja vanaisa kahekesi, märtsikuine ilm aga teadagi milline -talv oma viimast väge näitamas ja teed tuisku ja lund täis. Mehed Lääne kaluri kolhoosis autojuhid, sõitnud mõlemid Ziside , 51 ja 52ga lugematuid kilomeetreid.Nood autod teadagi miskised välgud ei ole, kuid tehaseuus ziguli oli hoopis midagi muud - tõeline rakett nagu memuaarides pajatati, niivõrd äkilise minekuga et ei tahtvat kuidagi tee peal püsida
Auto jõudis siiski elusa ja tervena Moskvast Eesti ühte lääneosariiki ja kamandati kiirelt sooja garaazi. Autot hoiti nagu prillikivi ja naljalt tormiga õue ei viidud. Ükskord, ilmselt siis suveaegu kantseldas perenaine lahtiste garaaziuste ees ning juhtus tähelepanematuses ukse najal seisnud heinahangu pihta minema. Too kolises üle auto pagasiluugi ja nagu tavaks sellisel puhul, ei olnud autoomanik see hetk teps mitte kaugel.
See hele röögatus mis täismehe suust kostus on ilmselt kirjeldamatu
Kuigi hang suurt häda autole ei teinud sai naene oma mehe käest sellise sõimu mis trükimusta ei kannata ja jup aega oldi altkulmu oma küljeluud vaadatud " Kuradi eit, sa lõhud uue auto heinahanguga ära !"