[Regardman]

Lugu sellest, kuidas kutsekool nr. 40 kasvandikel õhtul igav hakkas. Kuna sport oli ikka au sees olnud, siis nii oli see ka Kosel. Ei mõtle aga füüsilist sporti, vaid auto- ja motosporti. Igas korralikus tehnilist haridust andnud kutsekoolis olid omad autod, kardid, tsiklid. Hämaral sügisõhtul, kui mõned harrastasid tagasihoidlikult peedikest või leemekest libistada, olid teised vähe agaramad. Garaaž, milles hoiti karte, polnud just meisterlikult suletud. Õpilased teadsid ju, kus võti peitub. Niisiis, mõeldud-tehtud! Kardid aeti vaikselt välja ja tõmmati häälde. Alguses oli niisamagi huvitav mööda staadioni slaalomit sõita ja igasugu manöövreid käänata. Ühel hetkel muutus see tüütuks ning suunduti Kose vahele. Õnnetuseks sattus tee äärde jääma ka kursuse juhendaja kodu. Loomulikult ei kestnud lõbu kaua ning mees tõttaski uljaid noori püüdma. Lahkuti sõbralikult ja loeti sõnad peale, et kardid ilusasti garaaži tagasi saaks. Poisid tegid nii, kuis öeldi, ent ega see ju tujul saa lasta langeda. Mõte, proovida kaherattalisi, ei läinud kuidagi peast. Tsiklid aeti kurjaks ja staadion sõideti mudamülkaks. Järgmisel hommikul järgnes vaid kohustuslik rohimine, juhendajast jutt poiste vägitegudest kaugemale ei jõudnudki.