[Mister X]

Jutud lähevad siin meeldivalt retrogastronoomiliseks. Noorema ja Nõukogude aega peaaegu üldse mitte kogenud inimesena küsiks, et kuidas oli seis (toidu)poodide tegeliku varustatusega. Seda just tavaliste linna- ja maakaupluste mõttes, jättes kõrvale igasugused esinduspoed ning muud propagandistlikud väljanäitused. Eks see sõltus perioodist (erinevad kümnendid) ja piirkonnast isegi väikese Eesti NSV ulatuses. Ometi kipuvad inimeste mälestused siingi diametraalselt lahknema - on neid, kes ütlevad, et esmatarbelised toidukaubad sai ostja peaaegu alati kätte ja leidub neidki, kelle väitel valitses lettidel igavesest ajast igavesti absoluutne tühjus.

Meenuvad ühe kaubandustöötaja (ETKVL) memuaarid 60ndate algusest. Tollal elas kogu NSVL elanikkond kohe-kohe saabuva kommunismi ootuses. Hruštšovi aja “sula”, mis muud. Näiteks kehtinud ideaali järgi nõue, et igas keskmises toidupoeski peab olema korraga müügil paar-kolm vorstisorti, millest osad olgu kindlasti suitsutatud. Mõnes ETKVL-i maapoes (nt kolhoosikeskustes) niisuguse saavutuseni ajutiselt isegi jõuti. Ainult inspektorid-revidendid pidid laskma müüjatel hallitanud suitsuvorstidest otsi maha lõigata, kuna vähese ostujõuga tarbija eelistas loomulikult tunduvalt taskukohasema kilohinnaga keeduvorsti ehk nn proletaarlase batooni. Samas meenuvad teisegi üsna tuntud avaliku elu tegelase mälestused. Tema tahtnud kord 70ndatel Tallinna linnas osta pudeli piima, mida vajas haigestunud tütar. Oli juba õhtune aeg ning ka poole linna toidukaupluste läbikammimise järel jäigi piim leidmata...