[aavu]

71, 72 või 73 aasta oli Saunametsas kas õdede või meditsiinitöötajate kokkutulek või suvepäevad. Viisin sinna pirukamossega muu kraami seas ka sada või rohkem paberkotis portsu suitsuangerjat, vist poolekilosed. Õnnestus üks poolekilone kotike omale kaubelda. Ainus kord kaubanduses angerjat kohata. Üldse pakiti kogu kaup paberisse, ka tünnist võetud soolaheeringas. Müüjatel oli käe sees paberist tuutu keeramine, selleks kulus 1 sekund. Komme hoiti suuremais poodides väljakallutatavates sahtlites ja võeti kühvliga. Kühvliga võeti ka mannat-suhkrut-kruupe. Kuda seda tänavajuppi kutsutakse, mis Viru tn-lt Raekoja platsi jõuab, seal oli vasakut kätt alkoholi pood. Ostsin 71-l sealt kaks vana tallinnat, keerati kumbki eraldi paberisse. Mujal nii viisakad polnud, anti paljas pudel. 70-ndate algul olen veeretanud puuvaatides õlut 51 kasti, ikka mööda kaht planku. ei mäleta enam kaalu, paras punnimine kahekesi. Tühjad vaadid sai üksi üles visatud. Seda mäletan ka, et kast õlut või limpsi kaalus 26 kg. Puitkastid olid, plekknurkadega. Jõukatsumise korras sai autolt korraga 7-kastine virn sülle võetud ja poodi viidud. Muidu korralikult maha ei ulatunud panna kui üks kast pidi enne põrandal all olema. Vat kükitades oleks tasakaal käest läinud. Vaadid läksid lahtise õlle müügikohtadesse ja juba ilmusid ka poole väiksemad alumiiniumvaadid. See vaadi lahtilöömine oli ka üks paras osavust nõudev trikk.
Kaup veeti päeval poodi ja õhtuks polnud tavaliselt paremaid palasid järgi. Kui kisa suureks läks, ilmus mingi määrus, et osa kaupa tuleb müüki panna tööinimesele sobival ajal, siis peale kella viit.
Isegi võipaki oli müüja kohustatud poolitama ostja soovil. Hästi on see poolitamine välja toodud Keskpäevases praamis filmi algul, kus poiss ostab kopikate eest paki Priimat ja laseb leiba seni poolitada kui arve tasutav tundub.