[Mister X]

Veel veidi Pärnu originaalsematest söömakohtadest läbi individuaalse spektri. Nüüd peaksid ära langema ka möödapanekud lokatsiooni osas. Tõtt üteldes ei pärine mälestused otseselt Nõukogude ajast, kuid postsovjetlikul perioodil eksistentsi lõpetanud või mõnel juhul tänaseni töötavate asutiste juured pärinevad just eelnenud epohhist.

Bussijaama puhvet, asukohaks legendaarne Brackmanni maja. Varem paiknes see hoone bussijaama poolses tiivas, mingil ajal kolis puhvet maja teise poolde. Kõige parema sõnaga mäletaksin einelaua endist asukohta. Interjöör ise - krohvitud seinad, vist luitunudkollased kardinad akende ees, mõned tumeda lakiga lauad ümbritsetud vähestest toolidest ja keskse sisustuselemendina külmlett-vitriin. Hommikul eksponeeriti külmleti klaasi taga tervet rida erineva valikuga võileibu: juustuleivad ühes heeringavõileibadega kuulusid kindlalt sortimenti, veel meenub muna-singivõileib. Üle ega ümber ei saa üldteada Nõukogudeaegsetest teeklaasidest (need rohmakad ning kantidega). Klaasi valas lahke teenindajaproua ostja soovi kohaselt limonaadi, kalja, tomatimahla või hoopis kangemat valget. Puhveti põhiklientuuri moodustasid soliidsemas eas vanahärrad, kes pensionäri rahakotile sobiva 100 grammi kõrval pidasid diskussioone näiteks vabariigi teedevõrgu kujunemisest 50ndatel ja 60ndatel aastatel. Samas lasti nurgas tukkuda rahumeelsel asotsiaalil. Mäherdune kordumatu atmosfäär! Siiani on meeles karge talvehommik, mil üks ilmsete pohmellitunnustega vahva reisisell kiirustas ruumist trepile, et väljutada seal kogu äsjatarbitud menüü - üle kõrge trepiääre asfaldile paiskuv aurav oksejuga pakkus ekspressiivset vaatepilti. Hiljem kolis einelaud ootesaali kõrval asuvasse kambrisse, muutudes vaid püstijala "bistrooks". Vähenes vastandumine muidu nii steriilsele euroreaalsusele, kadus söömapaiga originaalne miljööväärtus.