[Talupoeg taluja]

No selles Starõi Izborski sööklas sai ka koolipoisina käidud. Söökla välimus ja sisu olid ikka julmalt erinev meie oma sööklatest. Vähemalt niipalju on meeles. Sai seal mingit suppi lörbitud. Oli söödav küll. Kartsime alul,et järsku lööb põhja alt ära aga ei juhtunud meiega midagi. See oli 87 aastal. Kuna sai igasuguse äriga tegeletud,sõelusime ikka vene vahet. Ühel korral sai siis kodus roolitaha mindud ja juhtisin 15 aastasena kuni Pihkva GAI putkani.....enne seda vahetasime vennaga kohad. Olid seal aga teed. Sõidad rahulikult ja järsku tümaki---selline pommiauk asfaldis,et vaata et lööb ratta alt ära.
Peale neid sõite,sõi miski tagasillas pooltelje nuudid maha. Hiljem selgus,et tagasilla sukk nii kõver,et järas nuudid maha. Eks need jubedad augud olid ikka põhjuseks. See tagasild sai üldse palju vatti,lõpuks hakkas undama. Proovisin siis hammasrattaid ligemale lasta,kuid juhtus veelgi hullem lugu-undamine suurenes veelgi. Panin siis hambumist lõdvemaks,kuid sellest hädast ei saanudki lahti. Kannatasime ära. Aga selle eest oli juba kaugelt kuulda,et omad kodu tulevad......
Eriti hull lugu oli uduga sõites. Ühel korral olin jälle ise roolis. Sõita ei saanud üle 60 kilomeetri tunnis. Praktiliselt midagi ei näinud. Sai siis üsna julgelt pandud. Kaugemal oli näha mingit heledat kuma aga ei saanud aru,mis see on. Järsku näen,et valgus kaob. Siis jälle paistab. Nimelt oli asi nii,et seal üsna pikad ja sirged teed ja ei saa aru,kui kaugelt auto tuleb. Mõtlesin,et peaks hoo maha võtma. Ja oligi viimane aeg. Sain vaevalt pidama. Kapoti ees oli mingi ratastel suur soojak,millel ratas ära murdunud ja kõik see krempel oli lääbakil keset teed. Ma ise ka sõitsin keset teed,et saaks siis kas ühele või teisele poole vajadusel keerata. Sellise juhtnööri sain siis teistelt autojuhtidelt,kes venes käisid. Ja pean ausalt tunnistama,et ka praegu leian ennast vahest keset teed.... Ja üks noorsand küsis minult ka,et miks ma keset teed kipun veerema......
Aga nendest Pihkva kandi lugudest võiks väheke veel kirjutada.
Järgneb...

---

Eks minusuguse noore koolipoisi jaoks olid need venes käimised ikka toredad sõidud. See oli veel aeg,kui Pribaltika asjad müüsid ja suhtumine oli meie rahvuskaaslastesse hea. Viimastel kordadel aga olid mustad sellid turgudel kahtlaselt tegutsemas. Lõpuks lõime käega. Aga sinnamaani oli kõik tore ja huvitav.
Eriti jäi mulle meelde see,et kui juba üle piiri saime,muutus ümbrus ja majad kuidagi silmale kättesaadavamaks. Kõikjal siis sinised aknaümbrused ja seda silmatorkavat sinist värvi kõikjal. Isegi tordi kreem oli Ostrovi turul sama värvi! Majad olid muidugi pisikesed võrreldes meie taludega. Aga kuidagi tore oli neid majakesi vaadata. Rikkust ei paistnud aga kusagilt. Lihtne elu.
Inimesed aga olid küllaltki heatahtlikud. Eriti toredad paistsid koolilapsed. Turg jäi ka paljudele õpilastele kooliteeks ja hommikuti oli neid tüdrukuid valgete tuttidega peas ikka näha. Mingi koolivorm oli ka neil hoopis erinev meie omast. Kuna olime juba hommikul vara platsis,oli kõike aega jälgida.
Turul käis ka päeva jooksul hulga soldateid läbi. Nende käitumine ja välimus oli üsna tüüpiline ja silmatorkav. Tulid ikka sedasi käed taskus lonkides ja suust lendas sihvkakoori laias kaares. Tulid mõne müüja juurde ja proovisid siis müüja kaupa. Lösutasid kaua aega leti ääres ja ajasid müüjatega juttu. Kasud olid ikka sees,sest midagi ikka põske pudenes.....
Turu ühes eestimaapoolses vasakus nurgas oli üks klaaspaviljon. Mitte eriti suur aga seal müüdi siis kondiitri kaupa. Käisin ka seal sees ja vaatasin suure vesise suuga pealt,et letil oli suur plaaditäis selle supersinist majavärvi tort! Assa! Ja kreemi oli peal lausa vähemalt kümme senti!
No mida sa hing veel ihkad........ sai ka üks tükk ostetud ja seda kreemi sisse söödud niipalju,et lausa paha hakkas koduteel. Aga sellist asja pole ma meil veel näinud,et niipalju võikreemi ühegi tordi peal oleks olnud. Ja muidugi müüjatädi andis ka silmad ette-kõrgetel kontsadel sirgelt seisev,peas valge torbik.....täitsa uhke tädi oli.
Ja vene memmed müüsid väga maitsvaid lihapirukaid. Kas see nüüd oli Pihkvas või Ostrovis,kahjuks enam ei mäleta. Sellel halli värvi pearätikut kandval memmel oli siis tänava ääres alumiiniumist pott lõhnavate pirukatega taburetil ja muudkui müütas neid. Kõige põnevam oli muidugi see,et millegi sisse neid rasvast tilkuvaid pirukaid polnud panna,kuid tädil oli bussipileti rulli,millest ta siis tõmbas paar riba mulle pihku ja sättis sinna peale minu pirukad.....üsna geniaalne....käed olid mul ikka rasvased,sest mida need kitsad ribad siis aitasid......aga pakend mis huvitav?
Kuna mu vene keele oskus oli päris heal tasemel,sai ka rahvaga pisut juttu aetud. Lihtsamad asjad sai lõbusalt aetud.
Meelde tuli,et turult välja minnes oli paremat kätt samuti mingid klaasputkad,kuhu sai siis ka oma nina sisse pistetud. Kaupa oli siis igasugust. Aga nüüd lugupeetud Jawa ja šZ mehed! Ärge järgmisi ridu lugege,muidu saate infarkti.....
Terve riiul oli täis igasuguseid Jawa ja teiste samasuguste mootorrataste juppe. Silindreid oli terve riiul täis. Paraja tavotikihi all. Ma vaatasin seda asja päris huviga. Kõigil olid hinnasildid küljes. Märkasin ka,et need hinnad olid mitmeid kordi läbi kriipsutatud ja odavamaks hinnatud. Need numbrid olid üsna nullilähedased,alla rubla tk. kindlasti. Ma polnud aga veel selle Uunikumi asjaga kursis ja ei arvanud asjast midagi........jättis päris jahedaks. Ja ei tundnud ma ka ühtegi sõpra,kelle oleks selle maa ratast..... no mis teha. Minust need jupid sinna maha jäid....... Nii see asi oli.

Järgneb....