12-11-2012, 11:56 AM
Keeran nüüd teema natuke soojemaks. Paugutamisest on siin juttu olnud, aga mina pajatan sellisest "süütust" asjast nagu tossupomm, täpsemalt isiklikest kogemustest nende toredate "mänguasjadega".
Tossupommi algmaterjaliks oli teatud liiki plastmass, millest olid tehtud näiteks lauatennise pallid, joonlauad-mallid, vanaemade kammid ja väikelaste suur sõber jonnipunn. Sobivat materjali sai tuvastada eseme murdmise-painutamise teel, siis hakkas erituma spetsiifilist lõhna. Algmaterjal murtigi väikesteks tükkideks ja pandi reeglina tikutopsi, aga kasutati ka suuremaid karpe; kõik sõltus materjali hulgast. Siis pandi asjale tuli otsa ja löödi tikutops kinni. Mõni puhus ka leegi ära, aga tegelikult ei pidanud seda tegema. Nii või naa tekkis suletud tikutopsis mittetäielik põlemine, mille tulemusel eritus valget ja tihedat ning väga jälgi haisuga suitsu. See lõhn oli muide sama, mille alusel sobilikku materjali murdmise teel tuvastati.
Tihti tehti sellist tossutamist kuskil kõrvalises kohas, aga ajalugu on talletanud ka üsna julmi lükkeid. Näiteks üks mu sõber viskas neid rõdude peale. Ühel korral järgnes telefonikõne tema isale: "Kas sa tead, mis su poeg tegi!? Pani mul rõdu põlema, praegugi veel tossab!" Põlemisest oli asi üsna kaugel, kuigi tegelikult läks tikutops üsna kuumaks küll. Tossu jätkus üsna mitmeks minutiks. Teisel korral kuivas rõdul pesu ja üks T-särk (kuigi tollel ajal sellist väljendit ei tuntud) oli rõdu põrandale kukkunud. Tossupomm omakorda kukkus särgile peale ja kõrvetas selle sisse augu. Pahandust kui palju...
Ise olen osalenud ka paaris julmas aktsioonis. Kord panime pommi ühe korteri ukse taha, andsime kelle ja lidusime minema.
Teisel korral sai pomm ühe vene perekonna köögiaknast sisse visatud. Miskipärast oli selle pere koondnimeks perekond Krokodill ja pehmelt öeldes neid ei sallitud. Vahemärkusena niipalju, et pere naispool, ehk Emakrokodill käis koos ühe teise vene mutiga kinos India filme vaatamas. Nad istusid esireas ja lahistasid nutta, melodraama ju. Teistele kinokülastajatele tegi nende nutt aga omajagu nalja ja enese tedmata said neist rahva tahtmatud lõbustajad. Emakrokodill olevat ka süstemaatiliselt Gorbatšovile kirju saatnud ja kurtnud, kui halb ja raske tal elada on. Aga see selleks... Igatahes maandus tossupomm Krokkodillide köögis, misjärel ilmus aknale Isakrokodilli suur rusikas ja kostus hirmsaid "matte". Ega meil mõistagi aega kuulata-vaadata ei olnud, jooksima ca 2 kilomeetrit, enne kui seisma julgesime jääda.
Tossupommi algmaterjaliks oli teatud liiki plastmass, millest olid tehtud näiteks lauatennise pallid, joonlauad-mallid, vanaemade kammid ja väikelaste suur sõber jonnipunn. Sobivat materjali sai tuvastada eseme murdmise-painutamise teel, siis hakkas erituma spetsiifilist lõhna. Algmaterjal murtigi väikesteks tükkideks ja pandi reeglina tikutopsi, aga kasutati ka suuremaid karpe; kõik sõltus materjali hulgast. Siis pandi asjale tuli otsa ja löödi tikutops kinni. Mõni puhus ka leegi ära, aga tegelikult ei pidanud seda tegema. Nii või naa tekkis suletud tikutopsis mittetäielik põlemine, mille tulemusel eritus valget ja tihedat ning väga jälgi haisuga suitsu. See lõhn oli muide sama, mille alusel sobilikku materjali murdmise teel tuvastati.
Tihti tehti sellist tossutamist kuskil kõrvalises kohas, aga ajalugu on talletanud ka üsna julmi lükkeid. Näiteks üks mu sõber viskas neid rõdude peale. Ühel korral järgnes telefonikõne tema isale: "Kas sa tead, mis su poeg tegi!? Pani mul rõdu põlema, praegugi veel tossab!" Põlemisest oli asi üsna kaugel, kuigi tegelikult läks tikutops üsna kuumaks küll. Tossu jätkus üsna mitmeks minutiks. Teisel korral kuivas rõdul pesu ja üks T-särk (kuigi tollel ajal sellist väljendit ei tuntud) oli rõdu põrandale kukkunud. Tossupomm omakorda kukkus särgile peale ja kõrvetas selle sisse augu. Pahandust kui palju...
Ise olen osalenud ka paaris julmas aktsioonis. Kord panime pommi ühe korteri ukse taha, andsime kelle ja lidusime minema.
Teisel korral sai pomm ühe vene perekonna köögiaknast sisse visatud. Miskipärast oli selle pere koondnimeks perekond Krokodill ja pehmelt öeldes neid ei sallitud. Vahemärkusena niipalju, et pere naispool, ehk Emakrokodill käis koos ühe teise vene mutiga kinos India filme vaatamas. Nad istusid esireas ja lahistasid nutta, melodraama ju. Teistele kinokülastajatele tegi nende nutt aga omajagu nalja ja enese tedmata said neist rahva tahtmatud lõbustajad. Emakrokodill olevat ka süstemaatiliselt Gorbatšovile kirju saatnud ja kurtnud, kui halb ja raske tal elada on. Aga see selleks... Igatahes maandus tossupomm Krokkodillide köögis, misjärel ilmus aknale Isakrokodilli suur rusikas ja kostus hirmsaid "matte". Ega meil mõistagi aega kuulata-vaadata ei olnud, jooksima ca 2 kilomeetrit, enne kui seisma julgesime jääda.