25-11-2012, 09:02 AM
Jätkame kaherattalise teemadel.
Samal suvel,kui põhukuhja piduriga oma esimese koibrattaga sõidukogemuse sain,osteti emale uhiuus naistekas,aga minul sellega väga sageli sõita ei lubatud,kuna vankriratta rööbaste tõttu tuli minulgi mõnikord marraskil põlvi ja küünarnukke tohterdada.Meeletu unistus oli oma sõiduvahendi saamine,sest nii mõnelgi koolikaaslasel oli "Orljonok".Võrreldes shkolnikuga oli see ikka juba täitsa pärisjalgratas,ainult pisut väiksem.Hakkasin saadud taskuraha kingakarpi koguma,kuid järgmiseks kevadeks oli vast ainult kümnendik vajalikust osturahast olemas.Pika nurumise peale sain lubaduse,et kui suvi läbi lehmaga hoolikalt karjas käin,olen sügisel rattaomanik.Nii ka läks,kuid enne ostmist peeti veel pikk epistel,et koolis pean hoiduma pahandustest,mis nii mõnelgi varasemal kooliaastal kaunistasid minu õpilaspäeviku märkuste lahtrit iganädalaselt mitu korda.Loomulikult lubasin olla lausa musterkoolipoiss ja sedasi saigi minust Orljonoki üliõnnelik omanik ning neljakilomeetrine koolitee sai edaspidi läbitud kümne minutiga.
Etteruttavalt olgu mainitud,et vaatamata hoolikale püüdlikkusele sain märkuse päevikusse juba teisel koolinädalal ja unistuste koibratas varastati Tõrva kõrtsihoone seina äärest järgmisel suvel,kui kohalikul juuksuritädil kümne kopika eest esimest korda elus lasin end kiilakaks pügada.Võite arvata,milline "vestlus"selle õnnetu päeva õhtusel "perekoosolekul"aset leidis.
Samal suvel,kui põhukuhja piduriga oma esimese koibrattaga sõidukogemuse sain,osteti emale uhiuus naistekas,aga minul sellega väga sageli sõita ei lubatud,kuna vankriratta rööbaste tõttu tuli minulgi mõnikord marraskil põlvi ja küünarnukke tohterdada.Meeletu unistus oli oma sõiduvahendi saamine,sest nii mõnelgi koolikaaslasel oli "Orljonok".Võrreldes shkolnikuga oli see ikka juba täitsa pärisjalgratas,ainult pisut väiksem.Hakkasin saadud taskuraha kingakarpi koguma,kuid järgmiseks kevadeks oli vast ainult kümnendik vajalikust osturahast olemas.Pika nurumise peale sain lubaduse,et kui suvi läbi lehmaga hoolikalt karjas käin,olen sügisel rattaomanik.Nii ka läks,kuid enne ostmist peeti veel pikk epistel,et koolis pean hoiduma pahandustest,mis nii mõnelgi varasemal kooliaastal kaunistasid minu õpilaspäeviku märkuste lahtrit iganädalaselt mitu korda.Loomulikult lubasin olla lausa musterkoolipoiss ja sedasi saigi minust Orljonoki üliõnnelik omanik ning neljakilomeetrine koolitee sai edaspidi läbitud kümne minutiga.
Etteruttavalt olgu mainitud,et vaatamata hoolikale püüdlikkusele sain märkuse päevikusse juba teisel koolinädalal ja unistuste koibratas varastati Tõrva kõrtsihoone seina äärest järgmisel suvel,kui kohalikul juuksuritädil kümne kopika eest esimest korda elus lasin end kiilakaks pügada.Võite arvata,milline "vestlus"selle õnnetu päeva õhtusel "perekoosolekul"aset leidis.