19-02-2013, 21:11 PM
Jätkaks siis juttu sellel bensiiniteemal. Kuna kõigile on teada, et ükski auk pole põhjatu, nii oli ka selle naftakeemiakombinaadi bensiinitanklaga. Hakkas vaikselt põhi paistma. Algul lõputuna tundunud kütusetagavarad osutusid ammendunuks. Kui kuu aja jooksul suutis tädi garanteerida iga nädal ca kolm tonni kütust, siis järsku kahanesid need kogused pooleteise kuni ühe tonnini.
Kuidas see memm suutis iga nädal kolm tonni kütust kokku hoida jääb arusaamatuks, ja ega see mind suurt ei huvitanudki. Lihtsalt nüüd, tagantjärgi asjale vaadates, olles kapitalistliku maailmavaate omaks võtnud, tundub asi müstiline. Nõukogude ajal käisid asjad teisiti.
Kui aga Jumal paneb kinni ukse, teeb ta lahti akna. Nii vähemalt väidavad klassikud. Sama lugu juhtus ka minuga. Kütust hakkasid pakkuma tehases sees katlamaja töölised. Kust nad seda kütust said ei ole jälle minu asi aga katlamaja kõrval, tühjas kuuris oli iga nädal virnas kümme kuni viisteist kahesajaliitrist vaati ehtsa A-76 bensiiniga.
See villiti sealsamas auto paakidesse ringi, rahatähed vahetasid omanikku ja kodureis võis alata. Olenes muidugi päevast, kui palju oli kütust pakkuda. Kui paagid jäid poolikuks, tuli linnast juurde osta.
Kütusekriis oli ka valgevenes kergelt olemas, sest pidevalt oli tanklas saba. Sai siis mööda järjekorda käidud ja autojuhtide käest talonge kokku ostetud. Algul kehitati õlgu, kui aga kuuldi pakkumist, rubla liitri eest, siis polnud pikka juttu. Kõik anti hinge tagant ära.
Meeldejääv seik oli mingi Volga juhiga. Küsisin talonge osta. Tüüp kaalus pikalt ja luges oma talongid üle. Kakssada liitrit talonge oli teisel. Pika kaalumise peale andis sada liitrit ära. Sada jättis omale. Mingi viie või kümne minuti pärast koputab keegi mulle auto uksele, vaatan välja ja seesama Volga juht. Pakkus need viimased sada ka müüa. Ise käega rehmates, et küll ma toime tulen kuidagi. Ega nii head pakkumist keegi rohkem ei tee.
Või siis juhtum tankimise ajal. Lasen voolikust bensiini MAZ tüüpi auto paaki. Kes veel kursis pole, siis see masin on masuudipress, töötab diiselküttel. Ja mingi hull valab sinna süüdimatult bensiini sisse. Kõrvalkalonkast bensiini tankinud ZIL-i mees juhtis muidugi sellele tähelepanu. Olles nähtud vaatemängust äärmiselt jahmunud, kasutas ta selleks oma mahlast vene keelt, mis näitas, et mees tõesti hämmingus oli. Ma ei osanud aga sellepeale muud öelda kui et, aga mul pohhui. Sellise vastuse peale sain vastuseks siiralt imestunud pilgu ja õlakehituse. Ma usun, et seda nähtud vaatepilti räägiti autojuhtide seas veel kaua. Tõesti ennekuulmatu lugu.
Kuidas see memm suutis iga nädal kolm tonni kütust kokku hoida jääb arusaamatuks, ja ega see mind suurt ei huvitanudki. Lihtsalt nüüd, tagantjärgi asjale vaadates, olles kapitalistliku maailmavaate omaks võtnud, tundub asi müstiline. Nõukogude ajal käisid asjad teisiti.
Kui aga Jumal paneb kinni ukse, teeb ta lahti akna. Nii vähemalt väidavad klassikud. Sama lugu juhtus ka minuga. Kütust hakkasid pakkuma tehases sees katlamaja töölised. Kust nad seda kütust said ei ole jälle minu asi aga katlamaja kõrval, tühjas kuuris oli iga nädal virnas kümme kuni viisteist kahesajaliitrist vaati ehtsa A-76 bensiiniga.
See villiti sealsamas auto paakidesse ringi, rahatähed vahetasid omanikku ja kodureis võis alata. Olenes muidugi päevast, kui palju oli kütust pakkuda. Kui paagid jäid poolikuks, tuli linnast juurde osta.
Kütusekriis oli ka valgevenes kergelt olemas, sest pidevalt oli tanklas saba. Sai siis mööda järjekorda käidud ja autojuhtide käest talonge kokku ostetud. Algul kehitati õlgu, kui aga kuuldi pakkumist, rubla liitri eest, siis polnud pikka juttu. Kõik anti hinge tagant ära.
Meeldejääv seik oli mingi Volga juhiga. Küsisin talonge osta. Tüüp kaalus pikalt ja luges oma talongid üle. Kakssada liitrit talonge oli teisel. Pika kaalumise peale andis sada liitrit ära. Sada jättis omale. Mingi viie või kümne minuti pärast koputab keegi mulle auto uksele, vaatan välja ja seesama Volga juht. Pakkus need viimased sada ka müüa. Ise käega rehmates, et küll ma toime tulen kuidagi. Ega nii head pakkumist keegi rohkem ei tee.
Või siis juhtum tankimise ajal. Lasen voolikust bensiini MAZ tüüpi auto paaki. Kes veel kursis pole, siis see masin on masuudipress, töötab diiselküttel. Ja mingi hull valab sinna süüdimatult bensiini sisse. Kõrvalkalonkast bensiini tankinud ZIL-i mees juhtis muidugi sellele tähelepanu. Olles nähtud vaatemängust äärmiselt jahmunud, kasutas ta selleks oma mahlast vene keelt, mis näitas, et mees tõesti hämmingus oli. Ma ei osanud aga sellepeale muud öelda kui et, aga mul pohhui. Sellise vastuse peale sain vastuseks siiralt imestunud pilgu ja õlakehituse. Ma usun, et seda nähtud vaatepilti räägiti autojuhtide seas veel kaua. Tõesti ennekuulmatu lugu.