[Daff]

Lugupeetud seltsimehed! Vaatasin et suuremat sorti vaikus siin peatükis ja mõtlesin pisut elu sisse puhuda. Jätame seekord granaadid ja nendest varuosade treimise sinnapaika ja räägime hoopis rahast. Eks näljane räägi ikka leivast, ütleb rahvasuu.

Arvan et selle loo võib veel liigitada nõukogude aegsete alla. Juhtus see ajal kui piiri veel venemaaga polnud aga eestis oli märgata juba suure sula algust. Rahaturul toimus kurat teab mis. Arveldati kõigega mis vähegi krabises. Päris avalikult pakuti vahetada vale rublasid originaalide vastu. Bardak ühesõnaga.
Oli üks teema mis vajas lahendamist. Venemaal. Porhovi linnas. Asju aga on kõige parem lahendada kui sul on raha. Läksime siis paari sõbraga teemat lahendama, taskus paras pakk dollareid. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et dollarites jutule ei võetud. Taheti vene rupla saada, riigirahadega arveldamine ei olevat nii suur patt kui valuutaga. Mis sa hädaga teed, marssisime panka. Summa mida me rublades soovisime saada dollaritest välja ei tulnud. Mitte et dollareid vähe oleks olnud. Hoopis need taalad osutusid enamus valerahaks, või siis vähemalt nii vanadeks, et pank ei suutnud neid tuvastada. Põlved läksid nõrgaks. Mõtlesime et nüüd ootab ees suurem maajagamine miilitsaga, aga ei. Kaunitar luugitagant andis kõik valedollarid kenasti tagasi ja soovitas minna turule ja mustlastega äri teha. Nemad ei saa neid kontrollida ja seal on tehingu õnnestumine sada prossa. Ja õigust rääkis. Hobusevargad tegid tehingu silmagi pilgutamata ära, kuigi kurss oli pisut nigelam kui pangas. Aga see oli juba pisiasi kõige muu juures.