05-04-2013, 21:06 PM
Hüperinflatsiooni aegu, viimane aasta enne krooni tulekut sai vahel Nõukogudemaal Leningradi autoruru vahet käidud. Sealt sai lepalehtede eest igasugu nassvärki, mida Eestis jälle saada polnud ja siin markade eest alati uue õnneliku omaniku leidis. Oli selline koolipoiste rahateenimisviis meil moes tol ajal...
Küll aga olid need Leningradis käigud alati üks peavalu Vene miilitsate tõttu, kes Eesti numbriga masinaid suurima heameelega peatasid. Ja ega asi polnud ju rikkumises vaid lihtsalt kiusus. Kui ikka tundide viisi mööda autot tuhniti ja iga asja pärast päriti ja peedistati, ise ainult seisid ja vaatasid pealt nagu loll, siis tundus igal juhul targem neile midagi visata, peaasi et ükskord tulema saaks. Miilitsate rahahimu pimestamiseks tuli mul aga pähe üks kaval nõks. Nimelt võtsime paraja koguse väiksemaid kupüüre, 1-st kuni 25-ni, valdavalt küll 3-seid kuni 10-seid, mida siis veidi kägardades ükshaaval oma püksitaskud täis toppisime. Juba esimene katse sellise nipiga kandis kenasti vilja
Peeti siis meid tagasitulles enne kangelaslinn Kingisseppa miilitsaputka juures kinni, auto mingeid õlipaberisse mähitud autoosi-kamakaid täis ja kamandati putkasse. Dokumendid visati hooletult laua taga laiutanud kapteni nina ette ja meid sõbraga kutsuti sisse aru andma. Kapten oli muidugi selline suur, vastuvaidlemist mittesalliva näoga ja väga tähtis isik. Istusin teisele poole lauda ja hakkasin sõnagi lausumata lauale taskust rahanutsakaid välja koukima. Kapten vaatas seda samuti sõnagi lausumata ja mida suuremaks kasvas rubladekuhi, seda suuremaks läksid ka kapteni silmad. Tegevusega lõpetanud laiutasin lihtsalt käsi ja ütlesin: "Rohkem pole". Selle peale tõmbas seltsimees kapten sõnagi lausumata sahtli lahti, lohistas kahe käega kogu sülemitäie sahtlisse, kohendas kuhja madalamaks ning lükkas sahtli kinni. Viipas ainult käega a la "tõmmake uttu" ja nii see lugu lõppeski.
Tegelikkuses. Seal kuhjas oli maksimaalselt paarasada rutsi - võrdluseks maksis populaarne sigarett Bond või Magna putkas 30-35 rutsi ning Marlboro pakk 120 rutsi
Küll aga olid need Leningradis käigud alati üks peavalu Vene miilitsate tõttu, kes Eesti numbriga masinaid suurima heameelega peatasid. Ja ega asi polnud ju rikkumises vaid lihtsalt kiusus. Kui ikka tundide viisi mööda autot tuhniti ja iga asja pärast päriti ja peedistati, ise ainult seisid ja vaatasid pealt nagu loll, siis tundus igal juhul targem neile midagi visata, peaasi et ükskord tulema saaks. Miilitsate rahahimu pimestamiseks tuli mul aga pähe üks kaval nõks. Nimelt võtsime paraja koguse väiksemaid kupüüre, 1-st kuni 25-ni, valdavalt küll 3-seid kuni 10-seid, mida siis veidi kägardades ükshaaval oma püksitaskud täis toppisime. Juba esimene katse sellise nipiga kandis kenasti vilja
Peeti siis meid tagasitulles enne kangelaslinn Kingisseppa miilitsaputka juures kinni, auto mingeid õlipaberisse mähitud autoosi-kamakaid täis ja kamandati putkasse. Dokumendid visati hooletult laua taga laiutanud kapteni nina ette ja meid sõbraga kutsuti sisse aru andma. Kapten oli muidugi selline suur, vastuvaidlemist mittesalliva näoga ja väga tähtis isik. Istusin teisele poole lauda ja hakkasin sõnagi lausumata lauale taskust rahanutsakaid välja koukima. Kapten vaatas seda samuti sõnagi lausumata ja mida suuremaks kasvas rubladekuhi, seda suuremaks läksid ka kapteni silmad. Tegevusega lõpetanud laiutasin lihtsalt käsi ja ütlesin: "Rohkem pole". Selle peale tõmbas seltsimees kapten sõnagi lausumata sahtli lahti, lohistas kahe käega kogu sülemitäie sahtlisse, kohendas kuhja madalamaks ning lükkas sahtli kinni. Viipas ainult käega a la "tõmmake uttu" ja nii see lugu lõppeski.
Tegelikkuses. Seal kuhjas oli maksimaalselt paarasada rutsi - võrdluseks maksis populaarne sigarett Bond või Magna putkas 30-35 rutsi ning Marlboro pakk 120 rutsi
================================
Jawa 350-634, Suzuki RGV 250 Gamma, Vespa ET-4 125, MB 280SL (R107)